4.õppetükk: Hammaste ehitus

Hammas koosneb: 
• 3 kõvast koest (email, dentiin, tsement) ja ühest pehmest koest (pulp ehk närv).
• krooni osas 5 erinevast vabast pinnast
• kolmest erinevast põhiosast:
• igemest väljaulatuv hambakroon
• igemega kaetud hambakael ja
• alveolaarjätkesse kinnitunud üks või mitu hambajuurt

Hambakrooni ja -kaela sisemuses paikneb hambaõõs.

HAMBAEMAIL (enamelum)

• email moodustab hambakroonile pealmise kihi.
• annab hambale tugevuse, mis on vajalik närimisel
• kaitseb hammast kahjulike bakterite, temperatuurimuutuste ja kulumise eest.

Emailikiht on mälumispinnal paksem, krooni külgedel õhem ning lõpeb kaela osas.

Hambaemail on inimkeha kõige kõvem mineraliseerunud aine ja koosneb ühes kihis paiknevatest ja kittainega seotud kiirjatest emailiprismadest, mis kulumisel ei taastu.

Emaili ja selle all asuva dentiini vahel toimub ainevahetus

Emaili murduvus suureneb, kui tema all ei ole tervet dentiini. Näiteks: devitaliseerunud (eemaldatud närviga) hammas, kaaries.

Hambaemail on õrnalt sinakas-hallikas-valge ja läbikumav. Läbipaistvuse pärast omandab email tema all oleva dentiini tõttu kollakasvalge või hallikasvalge värvuse. Eeshammaste lõikeserval, kus dentiin puudub, on emailil sinakas toon.

Hambaemail mikroskoobi all

DENTIIN (dentinum)

Dentiin ümbritseb hamba närvi. See on mineraliseerunud rakuvaba hambakude, mis moodustab põhilise osa hambast ja määrab seega ka hamba kuju.

Dentiin on sama tugev kui luu; on kollakas-pruunikas-valge ja läbipaistmatu (opaakne). Dentiini värv annab ka hammastele kollaka varjundi. Dentiin ümbritseb hammast nii krooni kui juure osas. Krooni osas katab teda email, juure osas tsement.

Mineraalaineid leidub dentiinis ligikaudu 70% ja orgaanilisi aineid koos veega 30%. Dentiini rakud – odontoblastid – paiknevad dentiini sisepinnal hambasäsi välises kihis. Neil on pikad hargnevad jätked, mis tungivad dentiini risti hambaõõnega, tekitades hambakanalikesi ehk tuubuleid. Kuna dentiini moodustavad rakud odontoblastid paiknevad hambaluu ja säsi piiril ei parane hambakahjustused sarnaselt teistele luukahjustustele.

Dentiin on elav kude temas alaliselt toimuva ainevahetuse tõttu. Pulbi veresoontes voolava vere ja dentiini vahel ühest küljest ja dentiini ja emaili vahel teisest küljest toimub pidev kaltsiumi, fosfori ja teiste ainete vahetus.

Dentiin kasvab uute kihtidena ladestumisel pulbi poolsele pinnale. Dentiin on tundlik nii puudutusele kui happelise toidu ja külma suhtes. Paljastatud dentiinis on dentiinikanalikesed bakteritele sobivaks teeks pulpi pääsemisel.

TSEMENT (cementum)

Hambakaela ja -juure piirkonnas katab dentiini jämedakiuline luuaine – tsement - mis algab õhukese kihina hambakaelal (kattes väheses ulatuses ka emaili serva) ja pakseneb juuretipu suunas.

Tsement on kõva hambakude, mis kattes hamba anatoomilist juurt, kaitseb dentiini väljastpoolt, pakub kinnituspaika periodondi kiududele ja aitab kaudselt kaasa alveolaarluu struktuuri kujunemisele ja säilitamisele.

Mineraalainete osakaal võib tsemendis ulatuda 70%-ni.

Tsement toitub periodondis asetsevate veresoonte kaudu. Kui tsemendi moodustumine katkeb, siis kaob ka funktsionaalne seos hamba ja alveolaarluu vahel ning algab viimase ulatuslik resorptsioon e. hävinemine.

HAMBAPULP (pulpa dentis)

Hambapulp asub hamba sees ja koosneb kohevast sidekoest. See on moodustunud lümfisoontest, närvikiududest ja veresoontest mis toidavad hammast. Nimetatud sooned ja kiud sisenevad hambaõõnde juurekanali kaudu.

Pulbi asukohaks on hambaõõs koos juurekanaliga.

Pulbi närvid vastavad kõigile ärritavatele teguritele valuga.

Väga valurikas on pulbi põletik ehk pulpiit. Põletiku korral tekib turse, mis surub närvilõpmetele ja tekitab valu. Valu võib kiirguda kogu kolmiknärvi alale ehk kogu näole. Alumiste hammaste pulpiidi korral kiirguvad valud kõrva, ülemiste hammaste pulpiidi korral silmakoopasse ja oimupiirkonda.

HAMMASTE VÄRVUS

Inimese hambavärvused on erinevad (mõnel väga heledad, teisel aga kollakad ja tumedad). Hambavärvus võib varieeruda valge, kollaka, hallika, pruunika ja roheka nüansi vahel. Piimahambad on peaaegu sinakasvalged,
jäävhambad seevastu kollakasvalged.

Hammaste värv on igale inimesele nö. juba sündides ära määratud ja seda ilma hammast veidikenegi kahjustamata muuta ei ole võimalik.

Värvivariatsioonide põhjuseks on hambaemaili värvus, paksus ja läbikumavus, samuti dentiini värvus.

Hammaste värvus võib muutuda vanusega, reeglina küll vaid tumedamaks - pruunikaks või hallikaks. Oluline on siin ka kahjulike harjumuste osa nagu näiteks suitsetamine.

Hambakrooni värvus varieerub hambakaelast lõikepinnani välja. Hambakaela piirkonnas on enamasti matt kollakaspruun värvinüanss ning lõikeservadel sinakashall, kuna selles piirkonnas on hambal suurem läbikumavus.

HAMBA KROONI VIIS PINDA

Tagumistel hammastel on viis pinda:

1. eesmine (naaber-hammaste poolne) kontaktpind on hambakaare keskjoonele lähemal olev pind
2. tagumine (naaber-hammaste poolne) kontaktpind on hambakaare keskjoonest kaugemal olev pind
3. põsepoolne pind on põskmine külg hambal, mis puutub kokku põse siseküljega. Mõistet põsepoolne kasutatakse tagumiste hammaste korral.
4. keelepoolne pind. Seda mõistet kasutatakse enam alalõua hammaste puhul. Kui suu on suletud, puutub keel hammaste keele poole jääva pinnaga kokku.
5. mälumispind on purihammastel ja eespurihammastel. See on hambapind, mis suu sulgemisel või toidu närimisel hammustab kokku vastaslõualuus paiknevate hammastega. Eeshammastel nimetatakse seda pinda lõikeservaks.

Eesmistel hammastel on pindasid neli, sest mälumispinda asendab lõikeserv:

1. eesmine kontaktpind naaber-hammaste poolne
2. tagumine kontaktpind naaber-hammaste poolne
3. huulepoolne pind, puutub kokku huulte sisepinnaga. Seda mõistet kasutatakse ainult eeshammastel.
4. suulaepoolne pind. Seda mõistet kasutatakse ülemiste hammaste suulae poole jääva pinna tähistamisel.

Lõikeserv on oma paiknemiselt mälumispinna analoog lõike- ja silmahammastel. Vastupidiselt mälumispinnale on lõikeserva pind õhuke äär, millega toidust palasid hammustatakse.

IGE - HAMBA HOIDEAPARAAT

Ige (üldtuntud kui igemed) on tihe, pehme kude, mis ümbritseb hambaid, kinnitub nendele ja on nii öelda ankruks hammaste kinnitumisele lõualuus. Liikumatult on ige kinnitunud alveolaarluule ja läheb sujuvalt üle liikuvaks suu limaskestaks. Ige koosneb epiteelist ja sidekoest.

Iga hammas asetseb oma hambasombus, kus hambajuure ja- alveooli vahel on 0,1 - 0,2mm laiune pilujas periodontaalruum, mis on täidetud kiudsidekoelise hambaümbrisega, mida nimetatakse periodondiks.

Periodont on veresoonte- ja närvide- rikas ning eriti valutundlik. Ta sisaldab tugevaid kollageenkiude (Sharpey kiud), mis kulgevad enamuses kiirjalt, osaliselt põiki, alveooli seinalt hambajuuretipu suunas, moodustades hambahoidesidemed. Nende sidemete tõttu paikneb hammas vetruvalt alveoolis ja nende kaudu kandub mälumisrõhk (umbes 70kg) võrdselt alveooli seinale. Õpilastele selgitades võib kasutada nende sidemete puhul võrdlust ka auto amortidega.

Toidu mälumise puhul avaldatava surve mõjul läheneb hambajuur alveooli põhjale üksnes sel määral, mis ei kahjusta juuretipu ja alveooli põhja vahele jäävaid veresooni ja närve. Rõhu lakkamisel tõuseb hammas sombus uuesti kõrgemale. Teised kiud väldivad hamba roteerumist ja kaldumist normaalasendist kõrvale.

Kui hamba talitlus mingil põhjusel välja langeb (nt vastas hamba puudumise tõttu) siis taandareneb ka tema periodont: kõõluskiud kaotavad oma korrapärase kuju ja seose tsemendi ja luukoega (vt. postrit).

SÜLG

Sülg on suus olevate vedelike segu, mis tekib erinevate süljenäärmete eritiste, toidujäänuste, mikroobide ja irdunud rakkude segunemisel. Sülg katab suupindu õhukese kihina ja omab suurt rolli nii suuõõne kui ka kogu keha tervises. Ka kannab sülg mitmekülgset infot suu ja keha olukorra kohta.

Sülg koosneb peamiselt veest kuid sisaldab ka mitmeid ensüüme; tähtsam nendest on näiteks amülaas ja mineraalaineid. Amülaas on aine, mis kannab endas rohkesti informatsiooni ja on justkui termomeeter organismi terviseseisundi hindamisel.

Sülg aitab eemaldada hammastelt ja suu pehmetelt kudedelt haigusi tekitavaid mikroorganisme. Lisaks puhastavale ülesandele on süljel veel tähtsaid rolle.

• Süljes leiduvad molekulid, mis võivad tappa või raskenda haigusi tekitavate mikroorganismide tegevust; sülg on nii öelda keha enda antibiootikum.
• Süljest saavad hambad juurde neid kaitsvaid mineraale nagu kaltsium, fosfaate ja fluoriidi, mis muudavad hambaemaili tugevamaks ja vastupidavamaks kaariest tekitavate bakterite poolt toodetava happe vastu. Seda protsessi nimetatakse remineralisatsiooniks, sellest räägime täpsemalt aga 4. peatükis.
• Süljel on oluline roll ka söömisel. Kui hammastega peenestatakse toitu, siis süljes leiduvad ained lagundavad toidus sisalduvaid aineid keemiliselt ja alustavad sellega seedimisprotsessi.
• Samuti on tänu süljele meil võimalik tunda toidu maitset, nii nagu õppisime esimeses peatükis.
• Süljenäärmed kontrollivad ka keha vedeliku tasakaalu, andes suukuivuse ja janu tekkega sellest õigeaegselt märku. Ekstreemsetes olukordades, kui süljeeritus on väga vähene, tekivad kuiva suu rasked sümptomid. Kuiva suu tõttu muutub valulikuks limaskest ning tavaliselt kaasneb kuiva suuga ka kiire kaariese areng.
• Väga oluline sülje omadus on tema võime neutraliseerida happeid, mida toodavad meie söögist ja joogist bakterid. Need happed, jäädes pikalt hamba pinnale, hävitavad hambaemaili ja põhjustavad hambakaariest. Kui söögi- ja joogikordade vahele jätta piisavalt pikad vahed (vähemalt 3 tundi!), siis suudab sülg oma kaitsvat tööd hammaste suhtes kenasti teha. Seega on väga oluline, et söögikordade vahel ei näksitaks ja janujoogiks oleks ainult puhas maitsestamata vesi. Ainult siis suudab ja jõuab sülg oma tööd teha ja kaitsta hambaid demineralisatsiooni ja hambakaariese eest.

Sülje koostist mõjutavad nii mälumis-, maitsmis- kui ka keerulised neuroloogilised stimulatsioonid.

Sülje anorgaanilistest ainetest tähtsamad on kaltsium, fosfaat, fluor ja bikarbonaat. Sülje peamine tähtsus põhineb just tema komponentides, mille kontsentratsioon sõltub stimulatsioonitüübist.

Kui süljeeritus suureneb, suureneb ka kaltsiumi hulk. Kaltsium on oluline remineralisatsiooniprotsessis. Samuti kui fosfaat, millel on põhimõtteliselt analoogne ülesanne kui kaltsiumil hamba suhtes: üleküllastada sülg ning fosfaatiooni abil suurendada sülje vastupanuvõimet.

Sülje fluorisisaldus sõltub keskkonna, eriti joogivee fluorisisaldusest. Samuti kajastub sülje fluorisisalduses ka välispidiselt saadav floor, näiteks hambapastast tulev. Bikarbonaat moodustab sülje tähtsaima puhverkomponendi.

Sülje puhverdusvõime on ühenduses sülje erituskiirusega: mida madalam on sülje erituskiirus, seda halvem on puhverdusvõime. Halb puhverdusvõime tähendab organismi nõrka vastupanuvõimet (sisemiste- ja väliste hapete neutralisatsioonivõimet) suuhaigustele. Mida rohkem sülge, seda suurem on sülje puhverdusvõime ja hapete kõrvalmõju väheneb.

Kõigi süljepuhvrite koostoimel on normaalne sülje pH 6,2–7,4. pH-väärtus sõltub kaltsiumi ja fosfaadi kontsentratsioonist süljes. Kriitiline pH-tase varieerub 5,2 ja 5,5 vahel.

Hambaemail võib lahustuda kahel erineval viisil:

• kui pH on alla 4,5, tekib suurema tõenäosusega järkjärguline emailipinna kadu, mille tulemuseks on kulumine (erosioon). Loe hammaste erosioonist täpsemalt 4. peatükis. See esineb näiteks hapude puuviljade ja jookide liigtarbimisel.
• kui pH on vahemikus 4,5 – 5,5 tekib mineraalide kadu emaili pinnakihist, mis viib kaariesdefektideni.

SÜLJENÄÄRMED

Üla- ja alapurihammaste ning eespurihammaste põsepoolseid pindu katab peamiselt kõrvasüljenäärmetest pärinev sülg.

Suupõhjas olev sülg pärineb peamiselt lõualuualustest ja keelealustest näärmetest.

Kõvasuulae limaskestal leidub peamiselt väikeste süljenäärmete eritis.

Sülge moodustavad mitmed erinevad välisnõristusnäärmed (vt. Suu osad), mille juhad avanevad suus erinevatesse kohtadesse.

Süljenäärmete tööd mõjutab ka inimese emotsioonaalne seisund, st. kas ta on ärritunud, pinges või rahulik, vms. Erinevatest näärmetest tulev sülg seguneb ka puhkeolekus (näiteks neelatamisel), kuigi vähem kui aktiivsel ärkveloleku ajal. Liigutades keelt, huuli ja miimilisi lihaseid suureneb rõhk süljele ning segunemine kiireneb.

Erinevate süljenäärmete eritised sisaldavad üldiselt samu orgaanilisi komponente, kuid erinevas proportsioonis. Sülje koostises ja eritumiskiiruses mängivad olulist rolli ka individuaalsed eripärad.