Suuõõs on seedekanali algusosa, mis on vooderatud limaskestaga. Suuõõne seinteks on huuled, põsed, suupõhi ja suulagi.
Eest piiravad suuõõnt lihaselised huuled, mis on eest kaetud nahaga, tagant aga limaskestaga. Suupõhja moodustavad mitmed suupõhja lihased. Suulagi moodustab suuõõne ülemise seina.
Suulagi jaguneb limaskestaga kaetud luuline kõvasuulagi ja lihaseline pehmesuulagi. Pehmesuulae tagumine osa moodustab suulaepurje, mis lõpeb kurgunibuga. Neelamisel tõstetakse suulaepuri üles, millega suletakse ühendus ninaneeluga. Seega pehme suulagi takistab toidu või jookide sattumist ninna neelamise ajal.
Mandlid asuvad mõlemal pool kurgunibu ja näevad välja nagu kaks sammast, mis valvavad neelu. Mandlid kaitsevad organismi suu ja nina kaudu sisenevate mikroorganismide eest.
Neelamise esimene etapp on tahtlik ja järgnevad etapid on reflektoorsed. Neelamisel sulgub kõripealis, et toit ja jook ei satuks hingamisteedesse. Muide - neelamine toimub ka pea alaspidi seistes.
Suuõõnes peenestatakse toit mehaaniliselt lõike- ja purihammaste abil. Keele, põskede ja huulte abil toimub toidu segunemine süljega (algab süsivesikute lõhustumine amülaasiga)
Sülg
SÜLG muudab toidu libedaks ja neelatavaks. Sülge toodavad süljenäärmed ja see on keeruka koostisega läbipaistev, värvitu ja kergelt leeliseline (pH 7...8) vedelik. Ööpäevas tekib inimesel tavaliselt 1 - 1,5 liitrit leeliselist sülge.
Sülg on vajalik toidu niisutamiseks, et hõlbustada selle allaneelamist. Seedimine saabki alguse süljest.
Kolm paari suurimaid süljenäärmeid on:
- kõrvasüljenäärmed, mis asuvad põskede külgedel ehk kohe kõrvade ees
- keelealused süljenäärmed, mis nagu nimigi ütleb asuvad keele all
- lõuaalused süljenäärmed, mis paiknevad keelealustest süljenäärmetest veidi tagapool.
Lisaks neile on suus veel mitmeid suuõõne limaskestas paiknevaid väiksemaid süljenäärmeid; neid on nii huulte
siseküljel, põskede limaskestas kui neelus.
Süljenäärmed võivad haigestuda viirusinfektsioonidesse. Mumps on näiteks lastel kõige levinum kõrvalsüljenäärmete viirushaigus.
Süljenäärmed on ohustatud ka bakteriaalsetest infektsioonidest. Tekkida võivad ka süljenäärme kivid, mis põhjustavad takistusi ja valulikkust süljekanalite piirkonnas. Samuti võib esineda süljenäärmete vähki. Nimetatud haiguseid ravitakse kas medikamentidega või kirurgiliselt.
Süljenäärme kivi
Sülg mängib suurt rolli nii suuõõne kui ka kogu organismi tervises.
Sülg koosneb peamiselt veest, kuid sisaldab ka seedeensüüme, näiteks amülaas, ja mineraalaineid. Sülg aitab “puhastada” hammastelt ja suu pehmetelt kudedelt mikroorganisme, mis põhjustavad erinevaid haigusi (bakterite, viiruste ja pärmseente põhjustatud infektsioonid).
Sülg sisaldab molekule, millel on võime hävitada või pärssida mitmete mikroorganismide tegevust, seega võime sülge nimetada keha enda antibiootikumiks. Sülg rikastab pidevalt ka hambaid neid kaitsvate mineraalidega nagu kaltsium, fosfaat ja fluoriid, mis muudavad hambaemaili pinna bakterite vastu tugevamaks ja vastupidavamaks (vt 4.peatükk lisateavet remineralisatsiooni kohta).
Sülg aitab kaasa ka seedimisele lõhkudes toidu keemiliselt, sel ajal kui hambad peenestavad seda füüsiliselt.
Süljenäärmed aitavad tuvastada ka organismi veepuudust, andest sellest koheselt märku suukuivusega.
Sülg mängib olulist rolli ka iga söömiskorra järel tekkiva happerünnaku neutraliseerimisel (Vt 3. peatükis rohkem infot happerünnaku ja bakterite kohta).
Seega - sülg kaitseb hambaid demineralisatsiooni ja kaariese eest.
Keel
Inimese maitsmiselund on keel. Keel on tugev ja paindlik lihas.
Keele suur liikuvus aitab toidul suus liikuda nii, et me saaksime seda hammaste abil peenestada. Samuti abistab keel neelamisel.
Keele mitmekülgne ja kiire liikumisvõime võimaldab meil kujundada konkreetseid helisid ja sõnu, millest moodustub kõne.
Keele pinnal on palju erineva ehitusega keelenäsasid. Näsade tipus on maitsmispungad, milles asuvad tunderakud.
Keele erinevad piirkonnad tajuvad erinevaid maitseid. Inimene tunneb nelja põhimaitset: mõru, hapu, magus ja soolane. Ülejäänud maisted tekivad nende segunemisel.
Maitse tundmiseks on vaja sülge; söögis olevad ained peavad süljes lahustuma. Kui keel on kuiv ja sülge vähe, siis me maitset ei tunne. Kui kuivale keelele asetada šokolaad, siis inimene selle maitset ei tunne. Proovi ise järele!
Maitsmisrakkude omapäraks on, et neid saab ergutada ka vaatamise või meenutamisega (näiteks sidruni peale mõeldes hakkavad hoogsamalt tööle meie süljenäärmed).
