Ninakinnisus

pilt

Kirjeldus

Eesmärk
– Püütakse avastada taustal olevad põletikukolded ja tuumorid.
– Selgitatakse välja ninakäikude anatoomilised defektid ja võimalikud allergeenid või ärritajad.

Tavalisimad põhjused
– Aastaringne allergiline nohu, ninapolüübid, ninavaheseina kõverdus ja varjatud sinuiit on sagedased ninakinnisuse põhjused.
– Ninakinnisust põhjustab ka vererõhuravimite ja nina limaskesta turset alandavate lokaalsete ravimite
pikaaegne kasutamine.
– Lastel tekitab ninakinnisust suurenenud adenoid ja mõnikord võõrkeha.

Anamnees
– Vaevuste kestus, esinemise aeg ööpäeva lõikes ning koht, atoopia esinemine suguvõsas ja selgete
ärritajate olemasolu annavad häid vihjeid
allerglisest taustast.
– Eelnev infektsioon viitab ülalõuaurkepõletikule.
– Samuti tuleb välja selgitada milliseid ravimeid
patsient on kasutanud, kas ta suitsetab ja milline
on ta töö iseloom.
Objektiivne leid
– Palpatoorne hellus näopiirkonnas ja valu viitavad
infektsioonikoldele.
– Nina sügelus, vesine eritis ja aevastamine annavad
tunnistust allergiast või muust ärritusest.
– Ninavaheseina kõverdus, võõrkehad ja kasvajad
põhjustavad ühepoolseid kaebusi.

Pildid

ninahingamis takistus
ninahingamis takistus

Diagnoos, sümptomid

Sümptomid
  • suuhingamine (6)
  • igemed on tumepunased (10)
  • igemed on tursunud/vohavad (17)
  • igemed punetavad (21)
  • igemed veritsevad (19)
  • hambas on auk (9)
  • igemed on valulikud (19)
  • halb hingeõhk / suu haiseb (12)
  • halb maitse suus (12)
  • luu destruktsioon (5)
Esmased uuringud
– Nina ja ninaneelu hoolikas vaatlus hea valgusallika abil on anamneesi kõrval üks tähtsamaid uurimismeetodeid. Tehakse kindlaks nina anatoomilised iseärasused, limaskestade turse, polüübid ja kasvajad, mida tuleb otsida eriti ninakäigu ülaosast ja keskmise karbiku alt. Uurida aitab nina limaskesta turse alandamine, puudutades
karbikuid vatisondiga, millele on tilgutatud kaks tilka adrenaliini (1:1000).
– Ülalõuaurkepõletik tehakse kindlaks ultraheliuuringu või röntgenograafiaga. Peab silmas pidama, et kogu ninaõõne piirkonda ei ole võimalik kliinilise uuringuga näha. Alati, kui haigustunnused püsivad kauem, on soovitatav teha siinuste röntgenoloogiline uuring. Ninalima uuringus näitab eosinofiilide lisandumine võimalikku
allergiat.

Ortodontiline diagnoos.
Ninahingamise takistuse korral võib laps võib hakata suu kaudu hingama. Sagedamini tekib suuhingamine lastel, kes põevad tihti ülemiste hingamisteede haigusi või on allergikud.

Tagajärjed: Ülemised hambad kalduvad ette, ülalõug jääb kitsaks, alalõug jääb liiga taha, näo alumine kolmandik pikeneb ja esihammaste vaheline horisontaalne vahe suureneb. Kui ninahingamine taastatakse piimahammaskonnas, peaks probleem ise lahenema. Kui takistus jätkub ka peale jäävhammaste lõikumist, tekivad muutused hammaste ja lõualuude arengus, mis ise ei taandarene.

Ravi:Ninahingamistakistusest vabanemine, , tavaliselt tegeleb sellega nina-kõrva-kurguarst või perearst. Suuhingamine võib saada harjumuseks ja püsida ka peale objektiivse ninahingamistakistuse kõrvaldamist. Sellisel juhul saab aidata ortodont, kes annab vastavaid harjutusi või kasutab aparaate normaalse funktsiooni taastamiseks.

Parodontoloogiline diagnoos.
Suuhingamine põhjustab gingiviidi ehk igemepõletiku. Gingiviidi tekkimisel ilmnevad juba esimesel nädalal igeme värvi ja koe tekstuuri muutused.
Põletikulised muutused tekivad igemes peale paari päevast segamatut bakterite kasvu igemepiiril.
Teisel nädalal kahjustuvad juba ka fibroblastid, tekib oluline kollageeni kadu ning hüperplastiline reaktsioon ühendusepiteelis igemepiiril.
Välja kujunenud gingiviidi tunnused on:
- punetus,
- turse,
- suurenenud igeme veritsemine kergel puudutusel.
Kui selles staadiumis eemaldada mikroobne katt ja seada sisse korralik suuhügieen, kaovad haiguse tunnused ja põletikulised kahjustused hiljemalt 5 päeva jooksul.

Ravi seisneb
- Ninahingamistakistusest vabanemine, ladestuste eemaldamises hambaarsti/suuhügienisti poolt, riskitegurite analüüsis ja kõrvaldamises ja koduse hügieeni õpetuses. Hügieeniõpetus kannab harva vilja esimese visiidi järel, kuna isikliku suuhügieeni harjumused on tugevalt sissejuurdnud ja automaatsed ja vanad harjumused on visad kaduma. Igeme haiguste ennetustöö peab algama juba lapseeas, kus omandatud harjumused kinnistuvad kogu eluks.

Krooniline parodontiit on mikroobide poolt põhjustatud hammaste tugikudede põletik, mille tulemusena tekib
progresseeruv alveolaarluu (nähtav röntgenograamil) ja periodontaalligamendi destruktsioon, igemetaskute moodustumine, igeme retsessioon või mõlemad kahjustused kombineeritult. Krooniline parodontiit on põhiliselt täiskasvanute haigus, mis algab tavaliselt 30-ndates aastates, võib kahjustada kas kõiki või üksikuid hambaid ning ravi hilinemisel või puudumisel lõppeda hammaste kaotusega. Umbes 10%-l progresseerub haigus kiiresti ja tavapärane ravi ei anna tulemusi.

Parodontiit järgneb alati ravimata gingiviidile. Nii nagu igemepõetikudele kohane kulgeb ka krooniline parodontiit tavaliselt valutult. Kroonilise parodontiidi puhul progresseerub parodondi kahjustus perioodiliselt, ägestumiste vahele võivad jääda pikad nö. "rahuloleku" perioodid.

Parodontiidi ravi
seisneb ninahingamistakistusest vabanemisest, spetsiifiliste parodontopatogeenide elutegevuse maha surumises. Ravi on individuaalne ja kompleksne ning ka hambakaare erinevates segmentides võib olla
raviskeemis erinevusi.

karioloogiline diagnoos
Hambaauguks ehk kaariesekahjustuseks nimetame hamba kõvakoe kahjustust, mille on põhjustanud hambapinnal elava mikroobiikihi ehk biofilmi elutegevuse jääkaine - piimhape. See hape söövitab hambakude ehk lahustab sellest välja mineraale, mille tagajärjel hambakude pehmeneb. Kahjustus tungib läbi hambaemail silmale nähtamatult järjest sügavamale vähem mineraalaineid sisaldava hambaluuni ehk dentiinini, kus kõduprotsess salakavalalt hammast seest õõnestab, kuni vaap murdub ning ka inimene ise endal hambaaugu "avastab".

Kaariese ravi peab olema põhjuslik ehk uute hambaaukude ärahoidmiseks tuleb välja selgitada ja kontrolli alla võtta haiguse põhjused. Esmalt tuleb ninahingamistakistusest vabaneda.

Kuna demineraliseerimist põhjustavad biofilmi bakterid, siis peab ravi mõjutama biofilmi, kujundades seda hambasõbralikumaks.Kõige lihtsam on bakterite elutegevust häirida nende toidulaua kaudu. Ehk inimene peab kontrollima oma toitumisharjumusi. Söögikordade arvu tuleks piirata maksimaalselt 4-5 korrale päevas ehk jätta toitumiskordade vahele võimalikult pikad pausid. Söömiskordade vahepeal olgu janujoogiks vesi.

Teine võimalus on biofilmi mõjutada keemiliselt, näiteks kloorheksidiinikuuriga. Ägeda kuluga kaariese korral on see hädavajalik.

Hammaste pesemine biofilmi omadusi ei muuda. Hammaste harjamine võib küll vähendada bakterite arvu, kuid ei mõjuta katubakterite võimet toota hapet.

Pindmised kaariesekahjustused paranevad süljemineraalide abil, kui haiguse põhjused on kontrolli all. Paranemisprotsess on kiirem kui hambaid mineraliseerida näiteks fluoriidlaki abil. Kodus peab patsient regulaarselt kasutama fluoriidi-sisaldavat hambapastat.

Suurte defektide, mida loodus parandada ei suuda, täitmiseks kasutab hambaarst täidismaterjali.

Ravi

Ravi
– Ninakinnisust põhjustavaid ravimeid või spetsiifilisi ärritavaid aineid õhus kõrvaldatakse või vähendatakse.
– Suitsetamise lõpetamine on oluline enne muu ravi algust.
– Allergiaravi võib alustada siis, kui allergiadiagnoos on selge.

Eriarsti konsultatsioon
– Haige saadetakse eriarsti juurde, kui on tegemist mitmete allergeenidega, tööga seotud allergiaga, kroonilise ninakõrvalurkepõletikuga või nina anatoomiliste muudatuste raviga.
– Konsultatsiooni nõuab ka punetav, veritsev kasvaja ninas.

Viited

http://medicina.bestit.ee/bw_client_files/medicina/public/pdf_book_chapters/19_28-33.pdf#page=30
http://kiku.hambaarst.ee/robot/21/agressiivne-paro...
http://kiku.hambaarst.ee/robot/7/gingiviit-ehk-ige...
http://kiku.hambaarst.ee/robot/63/hambaauk