Kroonilised soolepõletikud (haavandiline koliit, crohni tõbi)

pilt

Kirjeldus

Crohni tõbi on krooniline soolepõletik, mis haarab teatud sooleosa, näiteks niudesoole lõpposa ja käärsoole algusosa kõiki seinakihte. Crohni tõbi on eluaegne haigus, mis kulgeb ägenemiste ja vaibumistega. Sümptomid võivad olla, aga haigus võib kulgeda ka haigusnähtudeta.
Crohni tõbi on üks kahest põletikulise soolehaiguse vormist (teine on haavandiline koliit).
Crohni tõbi põhjustab soole paksenemist, punetust, isegi haavandeid. Haavandid võivad tekitada sooleseina sisse augu. Nii soole paksenemine kui ka haavandites tekkiv armkude võivad takistada toidu liikumist soolestikus.
Crohni tõve tekkepõhjused on teadmata.

Crohni tõbi suuõõnes
- Suulimaskest haaratud u. 1/3 Crohni tõve haigetest, lastel isegi enam
- Orofatsiaalne Crohni tõbi võib esineda enne soolesümptomaatikat
- Orofatsiaalne Crohni tõbi lastel enam esinev võrreldes täiskasvanutega ( u. 50% lastest)
- Suuõõne nähud olulised õige diagnoosi püstitamisel ( eriti lastel!)
- Soole- sümptomaatika tekib mõned kuud pärast orofatsiaalseid tunnuseid

Haavandiline koliit on jämesoole ja pärasoole krooniline põletikuline protsess, mis tekib tavaliselt 15-30 aasta vanuses või ka hiljem 50-70 aasata vanuses. Haavandiline koliit on jämesoole limaskesta põletikku põhjustav haigus, mis kõige sagedamini haarab pärasoolt ja jämesoole vaskut poolt. Haigus kulgeb tavaliselt ägenemiste ning vaibumistega. Haavandilise koliidi etioloogia on ebaselge. Haigus võib ägeneda stressi tõttu, kuid stress ei ole haavandilise koliidi tekkepõhjus. Haavandilise koliidi tekkepõhjused on ebaselged. Arvatakse, et päriliku eelsoodumusega inimestel vallandub organismi immuunsüsteemis bakteri, viiruse, dieedi või muu väliskeskkonna faktori tõttu reaktsioon, mis põhjustab püsivat põletikku sooles. Suitsetamine ei ole haavandilise koliidi puhul riski faktoriks.

Haiguse ilminguid võib esineda ka sooleväliselt (liigespõletik, maksakahjustus, nahamuutused, silmapõletik, neerukahjustus).


Epidemioloogia
– Haavandilist koliiti ilmneb u. 8 uuel juhusel 100 000 elaniku kohta aastas ja üldine levik ehk prevalents u. 200/100 000.
– Crohni tõve esinemus on umbes kolmandik haavandilise koliidi esinemusest.

Pildid

Crohni tõbi
Crohni tõbi
Crohni tõbi
Crohni tõbi
limaskestal munajad moodustised (munakivi meenutavad)
crohni tõbi
crohni tõbi
limaskestal munajad moodustised (munakivi meenutavad)
crohni tõbi
crohni tõbi

Etioloogia

Haiguspilt
-Kui Crohni tõbi põhjustab jämesoole põletikku, mille põhiline vaevus on sageli kõhulahtisus, siis terminaalse ileiidi puhul on sümptomiteks kõhuvalu, palavik, kõhnumine ja hüpersedimentatsioon.
– Raskekujulise koliidi tunnusteks on kõhulahtisus üle 6 korra päevas, tahhükardia, palavik, kiirenenud settereaktsioon ja langenud S-albumiin.

Diagnoos, sümptomid

Sümptomid
  • valulikkus söömisel (29)
  • huuled turses
  • huuled lõhenevad (4)
  • limaskestal erepunane laik või villid (11)
  • kipitav keel (11)
  • suukuivus (10)
  • limaskesta pindmine söövitus (6)
  • igemed on valulikud (19)
  • keel valulik (2)
Haavandilise koliidi ja Crohni tõve diferentsiaaldiagnostika

Sümptom Haavandi- Crohni tõbi
line koliit
Kõhuvalud + +++
Kõhulahtisus +++ ++
Verine roe +++ +
Proktiit +++ +
Perianaalfistulid – +
Kiirenenud veresete + +++
Valulik resistentsus – ++

Diferentsiaaldiagnostika
– Infektsioosne koliit (väljaheite külv, limaskesta biopsia).
– Clostridium difficile tekitatud koliit ja teised antibiootikumist tingitud koliidid (eelnev antibiootikumikuur!)
– Isheemiline koliit (üle 50-aastastel, kõigepealt kõhuvalu, siis verine roe).
– Kiiritusravile järgnev koliit (isegi aastaid pärast ravi).
– Paraapendikulaarne abstsess (palpatsioonileid).
– Kasvajad.
– Divertikuliit (divertiikulid skoopial, limaskestamuutused puuduvad, vasaku poolega piirnevad kaebused).

Crohni tõve sümptomid
• Kõhuvalu või krambid, mis lokaliseeruvad sageli paremal alakõhus;
• kõhulahtisus;
• väike palavik;
• väsimus;
• kehakaalu langus;
• pärasoole tundlikkus;
• päraku valulikkus roojamisel;
• limaeritus roojamisel.

Haavandilise koliidi sümptomid
• Kõhulahtisus, enamasti kaasneb ka vere või lima eritus;
• krambitaoline valu alakõhus;
• dehüdratsioon (vedelikupuudus);
• palavik;
• kaalulangus;
• väsimus.
Tavaliselt vahelduvad haigusnähtudega perioodid sümptomivabade perioodidega (remissioonidega).

Muutused suuõõnes Crohni tõve puhul
- Mukogingiviit
- Sügavad lineaarsed haavandid põse ja igemete vahelises voldis
- Põse siseküljel munajad moodustised (munakivi meenutavad)
- Huulte turse ( macrohelia), fissuuridega või ilma
- Näonaha haaratus – haavandid, paapulid, noodulid, püsiv turse
- Sümptomid: valu, häiritud söömine, kõne, neelamine, psühholoogiline stress ebakosmeetilisest välimusest

Mitte-spetsiifilised Crohni tõve tunnused
- Angulaarne heiliit
- Aftoosne stomatiit
- Taastuvad abstsessid
- Huulte punetus ja ketendus
- Suukuivus
- Halitoos
- Hammaste kahjustus korduvast oksendamisest ja rekurgitatsioonist

Muutused suuõõnes - Ultseratiivne koliiti
Spetsiifilised tunnused ( Pyostomatitis vegetans)
- Punetaval suulimaskestal valged või kollased pustulid ( mikroabstsessid) >> erosioonid
- Limaskesta turse ja paksenemine
- Munakivi – teed meenutav limaskest
- Kõik suuõõne osad võivad olla haaratud, kuid väga harva keel ja suupõhi

Mittespetsiifilised tunnused:
- Aftoosne stomatiitt
- Glossiit
- Heiliit
- Halitoos
Lastel enamasti mitte-spetsiifilised tunnused!

Uuringud
– Esmane uuring on sigmoidoskoopia või kolonoskoopia. Nende uuringutega õnnestub haavandilise koliidi diagnoosimine peaaegu alati (biopsia tuleb võtta ka normaalse välimusega limaskestalt!). Osal Crohni tõbe põdevaist patsientidest jämesooles muutusi ei esine.
• Haiguse ägedas faasis pole endoskoopiline diferentsiaaldiagnostika infektsioosse koliidi ja haavandilise koliidi vahel usaldusväärne, kuid histoloogiline diferentsiaaldiagnoos annab teatud viiteid.
• Makroskoopiliselt normaalse välimusega limaskestast võib mikroskoopiliselt leida granuloomi, mis Crohni tõve diagnoosi kinnitab.
– Kui sigmoidoskoopiat ei saa ambulatoorselt teha, siis võib teha rektoskoopia ning põletiku kinnitamiseks (ja eristamiseks infektsioossest koliidist) võtta rektumi biopsia.
– Välja arvatud kerged, rektumiga piirnevad (sigmoidoskoopiaga kinnitatud) proktiidid, on kõikide põletikuliste soolehaiguste kahtluste korral näidustatud haiguse ulatuse määramine kolonoskoopiaga või soolestiku isotoopuuringuga märgistatud leukotsüütide abil.
– Crohni tõve kahtluse korral tehakse röntgenoloogiliselt peensoole uuring kaksikkontrasteerimisega (tavaliselt statsionaaris).

Ravi

Üldravi
Medikamentoosne ravi
– Proktiidi ja distaalse koliidi korral sulfasalasiin, mesalasiin või olsalasiin 2–4 korda päevas.
– Tugiravina klüsmid ja suposiidid.
• Esmalt 5-ASA klüsmid
• Prednisolooniklüsm
• Hüdrokortisoonivahtaerosool
• Budesooniklüsm
• Sulfasalasiini- või mesalasiinisuposiidid proktiidi korral.
– Kui sümptomid muul moel ravile ei allu, siis süsteemne glükokortikoidravi, kuid ainult ajutiste kuuridena.
– Retsidiivide ärahoidmiseks kasutatakse pikaajalise ravina sulfasalasiini, mesalasiini või olsalasiini. Kui histoloogiliselt enam põletikulisi muutusi ei leita, siis võib distaalsete koliitide korral medikamentoosse ravi mõne aasta jooksul lõpetada.
– Üldarst võib esmaste uuringute järel (skoopia + biopsia) alustada raviga. Haiguse ulatuse määramiseks on soovitav teha kolonoskoopia või soole kaardistamine leukotsüütidega, kui see on kergesti kättesaadav. Efektiivne ravi rikub haiguse ulatuse uuringu tulemused juba mõne nädalaga.

Edasise ravi planeerimiseks oleks vajalik eriarsti konsultatsioon.
– Kergekujulist koliidiretsidiivi võib ravida ambulatoorselt.
• Kergetel juhtudel sulfasalasiini 3–4 g päevas, mesalasiini 800 mg 3–4 korda päevas või olsalasiini 500 mg 3–4 korda päevas. Doosi suurendatakse vähehaaval nädala jooksul.
• Veidigi ägedamate haigusnähtude korral (verine roe) prednis(ol)ooni 30–40 mg päevas 1– 2 nädalat, mille järel antud annust vähendatakse, ja 4–8 nädala jooksul ravikuur lõpetatakse.
– Rasketel juhtudel kasutatakse raviks ka metronidasooli, tsiprofloksatsiini ning immunosupressiivseid ravimeid (asatiopriin, tsüklosporiin, harva metotreksaat). Selliseid patsiente peab ravima ja jälgima eriarst.

Eriarsti juurde suunamise näidustused
– Kui retsidiiviga patsientide sümptomid 1–2 nädala jooksul ei taandu.
– Kortikosteroidravi ei ole võimalik 2 kuu möödudes lõpetada.
– Rasedad, isegi haigusnähtude puudumisel.
– Soolevälised haigusnähud (maks, nahk, liigesed, nimmepiirkond, silmad).

Tõhustatud suuhooldus
Suuhügieen
• Hambaid tuleb igal hommikul ja õhtul põhjalikult pesta pehme hambaharjaga või elektrihambaharjaga. Unustada ei tohi hambavahesid.
• Lisaks fluori sisaldavale hambapastale on kasulik tarvitada ka mõnd lokaalset vahendit, eriti fluori sisaldavaid imemistablette või närimiskummi. Kaaries riskirühma patsientidele igapäevased suuloputused 0,05% NaF-lahusega.
• Vältida tuleb alkoholi sisaldavat suuvett.
• käima hambaarsti vastuvõtul tavalisest sagedamini, iga 3–6 kuu järel.
• Kuiva suu hambapasta sisaldab kolme süljeensüümi - laktoperoksüdaas, glükoosoksüdaas ja lüsosüüm - tõstmaks ja asendamaks sülje enda kaitseomadusi (Biotene hambapasta)

Raskendatud suuhügieeni korral määratakse paranemisperioodiks patsiendile 0,12% kloorheksidiinilahusega suuloputused. CHX seostub hamba-, igeme- ja bakteripinnal olevate anioonidega Mõju avaldub 12-18 tunni jooksul. Kloorheksidiini kasutatakse antiseptikuna igemehaiguste ravil ja ennetuses (tavaliselt 0,12 - 0,2% lahus) Kloorheksidiin põhjustab juba ravi alguses maitsmisaistingute muutuse ning hammaste ja limaskestade värvumise. Mõlemad kaebused taanduvad kiirelt ravikuuri lõpetamise järgselt.
- ei kasutata raseduse ja rinnaga toitmise ajal,
- Kloorheksidiin võib põhjustada ka allergilisi reaktsioone.
- Piimatoodete ja geeli kasutamise vahel peab olema vähemalt üks tund, sest piima kaltsiumi nõrgendab kloorheksidiinin efektiivsust.
- Fluoriidi sisaldava hambapasta ja klooriheksidiinisuuvee kasutamise vahel peab olema paar tundi, sest naatriumlaurüülsulfaat kahjustab kloorheksidiini mõju.

Limaskesta ärrituse ja haavanditele võib kasutada:
Antimikroobset niisutavat suu geeli (BIOXTRA, BIOTENE ORAL BALANCE -GEEL jne )
•kaitseb kuivi ja tundlikke suu limaskestasid ja igemeid.
•Toode sisaldab ensüüme, Aloe verat ja ksülitooli ( ei sisalda gluteeni, nii et see sobib ka tsöliaakiat põdevatele.)
•Sobib kui on vähenenud süljeeritus ja aftid
•manustatakse 2-3 korda päevas keele ja kantakse suus laiali,
•Osa-või totaalproteesid kasutav isik kannab geeli proteesi siseküljele.

Aftamed®geel hüaluroonhappe erivorm on üks asendamatuid looduslikke komponente suu limaskestas. Kuna lahus kinnitub suurepäraselt limaskestadele, jääb kahjustustele kaitsev kattekiht, mis vaigistab valu otsekohe. Pikema aja jooksul eralduv hüaluroonhape rahustab ja uuendab kahjustunud kudesid ning haavandid paranevad seetõttu kiiremini.

Antibakteriaalne klooriheksidiinigeeli
•neile kellel sülje Mutans-streptokokkitase on väga kõrge
•ei kasutata raseduse ja rinnaga toitmise ajal,
•Kloorheksidiin võib põhjustada ka allergilisi reaktsioone.
•Piimatoodete ja geeli kasutamise vahel peab olema vähemalt üks tund, sest piima kaltsiumi nõrgendab kloorheksidiinin efektiivsust.
•Fluoriidi sisaldava hambapasta ja klooriheksidiinigeelin kasutamise vahel peab olema paar tundi, sest naatriumlaurüülsulfaat kahjustab kloorheksidiini mõju.
•kloorheksidiingeeli kuuri ajal pestakse hambad hambapastata.

Kaltsiumi, fosfaati ja fluori sisaldav geel (Cervitec Fluor Protector Gel, GC Tooth Mousse)
•parandab suu mineraalitasakaalu ja aitab neutraliseerida hambakatu pH
•sobib inimestele, kellel on agressiivne kaaries, erosioon, kiirenenud hammaste kulumist või puudulik süljeeritus.
•sobib refluks ja pea -kaelapiirkonna kiiritusravi patsiendile,
•manustatakse õhtul või hommikul pärast hammaste pesu hammaste pinnale. ( ei sobi piimaproteiiniallergiaga)

Toitumine
•Igapäevased 5–6 söögikorda ja vaheeinet peaksid igaüks sisaldama ka närimist nõudvaid toiduaineid. Iga söögikorra lõpuks tuleks süüa juurvilja, pähkleid või juustu, mis neutraliseerivad suu happelist keskkonda. Kasulik on pärast sööki suud veega loputada
•Söögikordade vahel ei tohi tarvitada hapusid mahlu ja puuvilju ega tavalist suhkrut sisaldavaid toiduaineid.
•Janu joogiks on vesi. Vesi ja mineraalvesi on hammastele ohutud.

Ksülitooliga närimiskumm, pastillid ja imemistabletid
•Pärast sööki ja söögikordade vahel on süljeerituse suurendamiseks hammaste seisukohalt parim vahend ksülitooliga närimiskumm.
•Viletsate hammastega inimesed nätsu närida ei saa. Närimiskummi asemel võib kasutada ksülitooliga maitsestatud imemistablette ja -pastille,
•Ksülitooli kasulik efekt hammastele seisneb selles, et kariogeensed mikroobid ei suuda seda kasutada oma ainevahetuses, ega selle kaudu toota hamba kõvakudesid lahustavaid (piim)happeid. (Ksülitool)nätsu närimine lisab ka sülje eritumist, mis tõstab selle puhverduskapatsiteeti. Pikaaegne ksülitooli kasutamine vähendab S.mutansi hulka katus, kuigi süljes võib selle määr jääda endiselt kõrgeks. Ksülitooli kaariest ärahoidva efekti saavutamiseks tuleks seda närimist (või imemist) nõudval kujul kasutada umbes 1g suuruste annustena vähemalt kolm korda päevas, soovitatavalt (kaks nätsupatja) söögikordade lõpetamiseks. Nii lühendab see söögikorra järgset demineralisatsiooni ja kiirendab pH normaliseerumist, mis on remineralisatsiooniprotsessi eelduseks.)

Tehissülg ja suukuivust vähendavad geelid
•Tehissüljed leevendavad patsientide vaevusi pikemaks ajaks kui mitmesugused joogid. Vajadusel võib neid kasutada pidevalt.
•Tehissülge võib valmistada retsepti alusel apteegis, kuid saadaval on ka mitmed tehases valmistatud tehissüljed.
•Tehissülje asemel võib suu limaskestale määrida antimikroobset geeli (Oralbalance®).

Järelkontroll

Jälgimine
– Vaevustega patsiendi haiguse aktiivsust ja ulatust jälgitakse vastavalt vajadusele kolonoskoopiaga.
– Vähiriski tõttu tehakse kogu soolt haaravat haavandilist koliiti põdevaile patsientidele kolonoskoopia umbes 8 aastat pärast sümptomite ilmnemist ning seejärel vastavalt haiguse kestusele 1– 2 aasta järel, et jälgida võimaliku düsplaasia esinemist. Kui leitakse raskekujuline düsplaasia, siis on näidustatud kirurgiline ravi.
– Jälgimise huvides tuleks koostada vastav piirkondlik register.
– Crohni tõvega kaasneval koliidil on vähirisk sama suur kui haavandilise koliidi puhul.
– Kontrollil tuleb küsida soole-, liigeste-, selja- ja silmasümptomite kohta.
– Tavalisemad jälgimise ajal tehtavad laboratoorsed uuringud: veresete, S-CRV, verepilt, SALAT, S-AFOS, S-alb.
– Sulfasalasiini üheks kõrvaltoimeks võib olla pöörduv oligozoospermia

Viited

http://www.inimene.ee/index.php?disease=h&sisu=disease&did=273
http://kiku.hambaarst.ee/share/file/kiku/lapse_suu...
http://www.inimene.ee/index.php/?disease=h&sisu=di...
http://medicina.bestit.ee/bw_client_files/medicina...