Trombotsütopeenia

Kirjeldus

Trombotsüütide hulga langus alla 30000/mm³.
Trombotsütopeenia (Tromb < 150 x 109/l) mehhanismiks võib olla
• vähenenud tootmine luuüdis
• suurenenud perifeerne tarbimine
• ebatavaline kogunemine põrna.

Pildid

Trombotsütopeenia
Trombotsütopeenia

Etioloogia

Trombotsütopeenia võib olla pärilik või omandatud. Võib kaasneda autoimmuunsetele haigustele.

Trombotsütopeenia põhjused
Süntees langenud
– Kaasasündinud põhjused
• Pantsütopeeniad ja trombotsütopeeniad
• Luuüdiinfiltraadid
• Punetised
• Ema tiasiiddiureetikumide kasutamine

– Omandatud põhjused
• Aplastiline aneemia
• Luuüdiinfiltraadid (kartsinoom, leukeemia, müelofibroos, tuberkuloos)
• Ioniseeriv kiirgus, muu müelosupressioon
• Sünteesivõimet pärssivad ravimid (tiasiiddiureetikumid, alkohol, östrogeenid, interferoon)
• Hüpovitaminoosid või mineraalainete puudus (B12-vitamiin, foolhape, raud)
• Viirusinfektsioonid
• Ureemia
• Kuumarabandus
• Alkoholi liigtarvitamine

Suurenenud tarbimine
– Kaasasündinud põhjused
• Mitteimmuunne (erythroblastosis fetalis, enneaegsus, ema preeklampsia, neeruveeni tromboos, infektsioonid)
• Immunoloogiline (ravimiallergia, isoimmuunne neonataaltrombotsütopeenia, ema ITP)

– Omandatud põhjused
• Mitteimmuunne (infektsioonid, DIK-sündroom, trombootiline trombotsütopeeniline purpur, hemolüütilis-ureemiline sündroom, ravimite põhjustatud liigtarbimine)
. Immunoloogiline (ravimitest põhjustatud, anafülaksiaga seoses, vereülekande järel, krooniline ja akuutne ITP )

Diagnoos, sümptomid

Sümptomid
  • igemed punetavad (21)
  • igemed veritsevad (19)
Trombotsütopeenia on ainult sümptom, mille tõenäoline põhjus püütakse välja selgitada. Trombotsütopeenia tüüpilised nähud on nahaalused verevalumid ja petehhiad ning limaskestade verejooksud. Eriti tavalised on igeme- ja ninaverejooksud. Verejooks võib tekkida ka soolestikust ja kuseteedest. Trombotsütopeeniahaigetel
on tavaline menorraagia.

Suus tekivad
-petehhiad või ekhümoos,
-igemed veritsevad.

Sagedased nina verejooksud, naha punetus.

Ravi

Trombotsütopeeniaga patsiendi ravist tuleb ära jätta vereliistakute võimalikku vähenemist põhjustavad
ravimid.

Verejooksusümptomitega trombotsütopeeniapatsient kuulub viivitamatule haiglaravile.

Üldravi
Haigusnähtudeta patsient, kelle trombotsüütide hulk on 100–150 x 109/l
– Võib rahulikult jääda üldarsti jälgimisele, kusjuures alguses on kontrollid mõnekuise intervalliga. Kui “põhihaigus” ei ilmne ja trombotsütopeenia ei süvene, siis võib jälgimise lõpetada. Ravimeid on vastavalt võimalusele põhjust vähendada.
– Iseseisvalt trombotsütopeeniat põhjustavatest ravimitest on tähtsamad hepariin, kinidiin, fenüülbutasoon, kloorpropamiid, klorokiin, kuld, meprobamaat, salitsülaadid, sulfa-preparaadid ja tiasiidid. Mõnedel patsientidel põhjustavad trombotsüütide funktsioonihäireid ka antipüreetilised analgeetikumid (eelkõige atsetüülsalitsüülhape) ja teatud teised ravimid. Neil kaasneb trombotsütopeenia astmega võrreldes ebaproportsionaalselt suur verejooksukalduvus.

Paratsetamool teatavasti trombotsüütide funktsiooni ei halvenda.

Haigusnähtudeta patsient, kellel on trombotsüüte alla 100 x 109/l
– Lisaks ravimite vähendamisele viiakse läbi ka põhiuuringud: Hb, Leuk, leukogramm, Tromb ja
luuüdiuuring.
– Kui seisund jälgimisel ei normaliseeru, siis konsulteeritakse sisehaiguste arsti või hematoloogiga.
– Kui trombotsütopeenia tundub olevat “idiopaatiline”, siis tasub määrata trombotsüütide vastaseid antikehi juba varases staadiumis.
– Vahel tuleb trombotsütopeenia diagnostikas määrata trombotsüütide eluiga.

ITP (Idiopaatiline trombotsütopeeniline purpur)
– ITP ravi suunad määrab hematoloog, sisehaiguste arst või pediaater.
– ITP ravis on esmane ravim endiselt prednis(ol)oon. Algannuseks on 1–2 mg/kg päevas per os. Kortikosteroididega saabub ravitulemus Sageli 1–4 nädala möödudes. Osaline ravitulemus ravitulemus saadakse 70–90%-l, kuid hea ravitulemus ainult u. 30-50%-l patsientidest. Kui on saavutatud paranemine, siis vähendatakse annus nii väikseks kui võimalik – sellisele tasemele, et trombotsüütide hulk oleks > 50 x 10 /l ja verejooksusümptomid puuduksid. Laste ITP ravi seisukohad pediaatrilises hematoloogias vahelduvad, sest haigus paraneb sageli spontaanselt
– Haiglatingimustes veeni manustatav immunoglobuliin annab ravitulemusi kiiremini. Immunoglobuliinravile halvasti reageerivad sümptomitega patsiendid saavad immunosupressiivset ravi või neile tehakse splenektoomia.
– Limaskestaverejookse (menorraagia, raskekujulised ninaverejooksud, seedetrakti ja kuseteede verejooksud) aitavad vähendada fibrinolüüsiblokaatorid. Vereliistakute ülekanded mõjuvad hästi juhul, kui puuduvad trombotsüütide vastased antikehad. Massiivsete verejooksude korral tuleb teha asendusravi punaliblede, külmutatud plasma ja trombotsüütide kontsentraadiga.

Viited

http://medicina.bestit.ee/bw_client_files/medicina/public/pdf_book_chapters/12_15-16.pdf#page=2
http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file...