Laste hammaste tervis › Hambarobot › Infektsioosne mononukleoos (suudlemisnakkus), Epstein-Barri viirus (EBV)

Infektsioosne mononukleoos (suudlemisnakkus), Epstein-Barri viirus (EBV)

Etioloogia Diagnoos, sümptomid Ravi Viited Pildid
Riskigrupid:
Kirjeldus
Mononukleoos põetakse sageli läbi juba lapseeas. Väikelastel kulgeb nakkus enamasti sümptomiteta, kuid noortel ja täiskasvanutel kujuneb välja mononukleoosi haiguspilt. Peale nakatumist jääb Epstein-Barr viirus vaikselt kogu eluks organismi, elades neelus ja spetsiifilistes immuunsüsteemi rakkudes. Mononukleoos esineb kõige sagedamini vanuses 15-35 aastat.
Avaldub nii üldkui ka lokaalsete nähtudena.
Üldnähud võivad tekkida alles 30-50 päeva järel (palavik, lümfisõlmed suurenevad, düsfaagia, maksa ja põrna suurenemine).
Pildid
  • Infektsioosne mononukleoos (suudlemisnakkus), Epstein-Barri viirus (EBV)
    Infektsioosne mononukleoos …
  • Infektsioosne mononukleoos (suudlemisnakkus), Epstein-Barri viirus (EBV)
    Infektsioosne mononukleoos …
  • Mononucleosis,
    Mononucleosis,
Etioloogia Info
Tekitaja on Epstein-Barr viirus (EBV).
Inkubatsiooniaeg varieerub, on 7 kuni 50 ööpäeva.
Soomes on u. pooltel alla 5-aastastel lastel ja praktiliselt kõigil täiskasvanuil olemas laboratoorselt diagnoositavad vastavad antikehad, mis tõendavad läbipõetud infektsiooni.
Diagnoos, sümptomid Info
SümptomidVisuaalsed sümptomid:
neelu tagaseina limaskest punetav (3)
haavand limaskestal (10)
haavandid (18)
Tunnetuslikud sümptomid:
valulikkus söömisel (29)
suurenenud lümfisõlmed kaelal (6)
Muud (heli, lõhn jm) sümptomid:
palavik kuni 38 °C (15)
Koolieelsetel lastel võib infektsioon kulgeda kerge palavikulise haigusena või olla subkliiniline.
– Kliiniline pilt võimendub vanusega: kõrge palavik, tonsilliit, lümfisõlmede ja põrna suurenemine, hepatiit. ---Haiguse alguses võib esineda silmalaugude tursumist.
-katuga ja sageli difteeriat meenutav tonsilliit tonsilliit, mis ei allu penitsilliinravile.
– Punakas peenetäpiline lööve (u. 10%-l haigetest) tekib enamasti amoksitsilliinravi kasutamisel haiguse ajal.
– Tavaliselt paranetakse spontaanselt paari nädalaga. Statsionaarse ravi näidustuseks on raskekululine
haigus või tüsistused (üldiselt harva): müokardiit, autoimmuunne hemolüütiline aneemia (AIHA), veritsused (trombotsütopeenia), glomerulonefriit, artriit, meningiit või entsefaliit; pareesid või polüradikuliit, psüühikahäired.
– Mõnikord on EBV-infektsioon krooniline või retsidiveeruv.
- Vahel ilmnevad valulikud haavandid igemetel või suulaes.
- Suuõõnes tekib petehhiaalne lööve pehme ja kõva suulae piiril ning tonsilliit.
- Kirjeldatakse ka haavandite teket suulimaskestale. Üldiselt võivad sarnaneda teiste viirusinfektsioonidega kaasnevate kliiniliste tunnustega.

Laboratoorne diagnostika–
Diagnoos: Muutused valgeverepildis, sageli leukotsütoos ja lümfotsütoos. Antikehade tiitri tõus. EBV otsene määramine neelust immunohistokeemiliselt või DNA-meetodil.

– Mononukleoosi kahtlusel uuritakse haige verepilti ja teostatakse Paul-Bunnell’i reaktsioonil põhinevaid teste (nt. Monosticon®). Kliinilise pildi sobides on selline diagnoos usaldatav. Probleemjuhtudel võiks määrata EBV-IgM-kl. antikehad (enamasti piisab ühest kontrollist).
– Verepildis on tüüpilise leiuna mononukleaaride kõrge tase. Perifeerses veres on atüüpilisi lümfotsüüte üle 10% lümfotsüütide üldarvust. Sageli esineb trombotsüto- ja granulotsütopeeniat.
– Muud laboratoorsed uuringud on vajalikud vaid diferentsiaaldiagnostikat tehes. SR on mõõdukalt kiirenenud, CRV on praktiliselt normi piires, ALAT võib olla tõusnud. Tonsilliidi tunnustega haigeilt tuleks võtta neelust külvimaterjal.
Sageli on koos mononukleoosiga ka streptokokkinfektsioon.
Ravi Info
Ravi:
kuna infektsioosse mononukleoosi puhul on valdavalt tegemist üldorganismi haigusega, siis on oluline üldravi.
Paikne ravi seisneb antibakteriaalses ja valutustavas ravis.

Mononukleoosihaige ambulatoorne jälgimine
– Täiskasvanul on haigus sageli pikema kuluga ning rohkete sümptomitega. Vajalik koduse ravi pikkus oleks algul 1 kuni 2 nädalat.
– Diferentsiaaldiagnostikas tuleb arvestada streptokokktonsilliiti, teisi palavikuga kulgevaid haigusi, hepatiiti, isegi lümfoomi.
– Jälgida maksa ja põrna suurust ning vältida füüsilist ülekoormust eriti splenomegaalia puhul (põrna rebenemise oht).
– Väljendunud tonsilliidi ja neelukülvis kasvava A-gr. streptokoki korral alustatakse penitsilliinraviga. Ka mononukleoosi puhul on võimalik peritonsillaarse abstsessi teke.
– Haiget ei tarvitse nakkusohu tõttu isoleerida (kuid informeerida nakatumisviisist). Verd ei loovutata doonorluse korras enne 6 kuu möödumist.


Suu sümptomid ravi ei vaja.

Leevendust saab:
Haavanditele Aftamed®geel mis on hüaluroonhappe erivorm, üks asendamatuid looduslikke komponente suu limaskestas. Kuna lahus kinnitub suurepäraselt limaskestadele, jääb kahjustustele kaitsev kattekiht, mis vaigistab valu otsekohe. Pikema aja jooksul eralduv hüaluroonhape rahustab ja uuendab kahjustunud kudesid ning haavandid paranevad seetõttu kiiremini.

Suuhügieen
•Hambaid tuleb igal hommikul ja õhtul põhjalikult pesta pehme hambaharjaga või elektrihambaharjaga. Unustada ei tohi hambavahesid.
•Lisaks fluori sisaldavale hambapastale on kasulik tarvitada ka mõnd lokaalset vahendit, eriti fluori sisaldavaid imemistablette või närimiskummi. Kaaries riskirühma patsientidele igapäevased suuloputused 0,05% NaF-lahusega.
•Vältida tuleb alkoholi sisaldavat suuvett.
•Kuiva suu hambapasta sisaldab kolme süljeensüümi - laktoperoksüdaas, glükoosoksüdaas ja lüsosüüm - tõstmaks ja asendamaks sülje enda kaitseomadusi (Biotene hambapasta)

Raskendatud suuhügieeni korral määratakse paranemisperioodiks patsiendile 0,12% kloorheksidiinilahusega suuloputused. CHX seostub hamba-, igeme- ja bakteripinnal olevate anioonidega Mõju avaldub 12-18 tunni jooksul. Kloorheksidiini kasutatakse antiseptikuna igemehaiguste ravil ja ennetuses (tavaliselt 0,12 - 0,2% lahus) Kloorheksidiin põhjustab juba ravi alguses maitsmisaistingute muutuse ning hammaste ja limaskestade värvumise. Mõlemad kaebused taanduvad kiirelt ravikuuri lõpetamise järgselt.
- ei kasutata raseduse ja rinnaga toitmise ajal,
- Kloorheksidiin võib põhjustada ka allergilisi reaktsioone.
- Piimatoodete ja geeli kasutamise vahel peab olema vähemalt üks tund, sest piima kaltsiumi nõrgendab kloorheksidiinin efektiivsust.
- Fluoriidi sisaldava hambapasta ja klooriheksidiinisuuvee kasutamise vahel peab olema paar tundi, sest naatriumlaurüülsulfaat kahjustab kloorheksidiini mõju.

Toitumine
•Igapäevased 5–6 söögikorda ja vaheeinet peaksid igaüks sisaldama ka närimist nõudvaid toiduaineid. Iga söögikorra lõpuks tuleks süüa juurvilja, pähkleid või juustu, mis neutraliseerivad suu happelist keskkonda. Kasulik on pärast sööki suud veega loputada
•Söögikordade vahel ei tohi tarvitada hapusid mahlu ja puuvilju ega tavalist suhkrut sisaldavaid toiduaineid.
•Janu joogiks on vesi. Vesi ja mineraalvesi on hammastele ohutud.
Viited
http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/2518/hambaarstilt_perearstile_materjalid.pdf
http://medicina.bestit.ee/bw_client_files/medicina...
http://obatkista.wordpress.com/2010/09/03/mononukl...

Tagasi
Hambaroboti
avalehele »
ADMIN
© 2010-2015 | Haigekassa projekt nr 2-21/20