Krooniline parodontiit

pilt

Kirjeldus

Krooniline parodontiit on mikroobide poolt põhjustatud hammaste tugikudede põletik, mille tulemusena tekib
progresseeruv alveolaarluu (nähtav röntgenograamil) ja periodontaalligamendi destruktsioon, igemetaskute moodustumine, igeme retsessioon või mõlemad kahjustused kombineeritult.
Krooniline parodontiit on põhiliselt täiskasvanute haigus, mis algab tavaliselt 30-ndates aastates, võib
kahjustada kas kõiki või üksikuid hambaid ning ravi hilinemisel või puudumisel lõppeda hammaste kaotusega. Umbes 10%-l progresseerub haigus kiiresti ja tavapärane ravi ei anna tulemusi.

Parodontiit järgneb alati ravimata gingiviidile. Nii nagu igemepõetikudele kohane kulgeb ka krooniline parodontiit tavaliselt valutult. Kroonilise parodontiidi puhul progresseerub parodondi kahjustus perioodiliselt, ägestumiste vahele võivad jääda pikad nö. "rahuloleku" perioodid.
Aktiivset faasi iseloomustavad:
- hamba kinnitusidemete ehk ligamentide hävinemine,
- intensiivne alveolaarluu hävimine ning sellest tulenevalt ka igemepiiri taandumine.
Moodustuda võivad ka parodontaalsed abstsessid, mida iseloomustab mäda kogunemine igemetaskusse, valulikkus ning turse. Ravimata abstsess loob ajapikku endale väljapääsu suuõõnde kas tasku või fistli kaudu ning väljaarenda võib krooniline abstsess pideva mäda moodustumisega. Abstessi teke on kroonilise protsessi ägenemise tunnuseks.
Kroonilise parodontiidi aktiivse perioodi järel saavutatakse uuesti regeneratsiooni ja destruktsiooni tasakaal ning haigus stabiliseerub, kuid sellega ei kaasne kiirenenud luu taastumist.
Kahjustuse suuruse määrab põletiku ulatus, mille omakorda määrab ära katu virulentsus ja organismi
vastupanuvõime. Kogu hambakaare osas ei tarvitse põletik olla sarnaselt väljendunud. Haiguse progresseerumist võivad mõjutada bakterite hulga kasv ning muutused katu koostises.

Parodontiidist kahjustatud ala adekvaatne ravi lõpeb tavaliselt põletiku taandumisega, kuid täielikku hamba kinnituskudede taasteket ei kaasne ning selles mõttes on
parodontiit pöördumatu kuluga haigus.

Pildid

Krooniline parodontiit
Krooniline parodontiit
Krooniline parodontiit
Krooniline parodontiit
Krooniline parodontiit
Krooniline parodontiit
Krooniline parodontiit
Krooniline parodontiit
Krooniline parodontiit
Krooniline parodontiit
Krooniline parodontiit
Krooniline parodontiit
Krooniline parodontiit
Krooniline parodontiit
Krooniline parodontiit
Krooniline parodontiit

Etioloogia

Puuduliku suuhügieeni korral peetub hammastele, igemepiirile ja hambavahedesse hambakatt, millesse süljest ja igemetasku vedelikust ladestuvad mineraalained ja moodustub tihke ja kõva hambakivi, mida koduste suuhooldus vahendite abil eemaldada ei ole enam võimalik. Kare ja urbne hambakivi on soodne aluspind uue hambakatu ehk bakterite kinnitumiseks ja elutegevuse intensiivistamiseks.
Hambakivi iseenesest ei põhjusta gingiviiti, parodontiiti ega hamba väljalangemist – siin on oluline roll hambakatul ehk bakterite kooslusel ja nende elutegevusel, teised faktorid vaid soodustavad põletiku arengut ja mõjutavad selle kulgu. Seega, kui katt ja kivi püsivad hammastel, areneb esmane igemepõletik ehk gingiviit edasi. Organismi kaitsemehhanismid suudavad teatud aja aeglustada ja takistada bakterite tungimist kudedesse, kuid on võimetud kattu elimineerima.

Haigust põhjustavad mikroobid hävitavad parodondi kudesid kahe põhimehhanismi läbi:
I. Mikroobid ja nende toksiinid hävitavad otseselt parodondi kudesid.
II. Mikroobid ja nende toksiinid käivitavad põletikureaktsiooni, mille kaudu
peremeesorganism ise hävitab oma kudesid.

Parodondiidi lokaalseteks tekkepõhjusteks on:
- halb suuõõne hügieen
- ravimata või halvasti ravitud hambad: täidised on halvasti viimistletud, lebavad igemel või ei
taasta hamba anatoomilist kuju
- halvasti valmistatud proteesid, mis on katu retentsiooni põhjuseks
- sülje hulk ja koostis
- suuhingamine
- mehhaanilised, keemilised, termilised, allergilised ärritused; kiirituse toime
- funktsiooni häired: oklusiooni trauma, parafunktsioonid, elukutsega seotud harjumused
- hammaste asendi anomaaliad, eriti hammaste kuhjumine
- rasked hambumusanomaaliad (hammaste ridade vahekord on häiritud)
- keele-, huule- ja põsekidade madal või kõrge kinnitumine lõualuudele.

Parodondiidi teket soodustavad üldised tegurid:
- rasked üldhaigused, mis põhjustavad muutusi organismi reaktiivsuses, nende hulgas ägedad
nakkushaigused ning pahaloomulised süsteemsed haigused
- geneetiline disponeeritus
- stress
- sisesekretsioonihäired
- verehaigused
- nahahaigused
- hormonaalsed nihked organismis puberteedi, raseduse ja kliimaksi perioodil, samuti
rasedusvastaste suukaudsete preparaatide kasutamisel
- süsteemsete haiguste raviks mõeldud ravimite kõrvaltoimed
- mürgistused
- suitsetamine (sageli suuhügieen halvem – katt – kivi)
- krooniline alkoholism

Diagnoos, sümptomid

Sümptomid
  • igemealune hambakivi (4)
  • igemed on tursunud/vohavad (17)
  • igemed punetavad (21)
  • igemed veritsevad (19)
  • igemepealne hambakivi (5)
  • igemepiir on taandunud (3)
  • parodontaalne abstsess (2)
  • hammaste tundlikkus (9)
  • igemed on valulikud (19)
  • igemetaskust eritub mäda (3)
  • horisontaalne luukadu (3)
  • hamba kinnitussidemete kadu (3)
  • luu destruktsioon (5)
  • puudulik suuhügieen (5)
  • stress (6)
  • suitsetamine (5)
  • tahkele toidule pehmema eelistamine (5)
  • vertikaalne luukadu (2)
  • halb hingeõhk / suu haiseb (12)
  • halb maitse suus (12)
  • valulikkus söömisel (29)
  • haavandid (18)
  • hammaste asukoha muutus (5)
  • ige on paistes (mädapunn)
  • puuduvad hambad/hammas (4)
  • vahed hammaste vahel (5)
Parodontaaldiagnoosiga määratakse:
- kas haigus üldse eksisteerib
- haiguse tüüp, sell ulatus ning jaotuvus.
Diagnoos peab kajastama haigust põhjustavat patoloogilist protsessi ning selle põhjust.
Parodontaaldiagnoos püstitatakse peale hoolikat haigusloo analüüsi ning peale kliiniliste sümptomite ja märkide ning erinevate testide hindamist. Peamine rõhk on patsiendil, kellel on haigus tekkinud, mitte lihtsalt haigusel kui sellisel.
Diagnoos peab sisaldama:
- patsiendi üldhinnangut ning selle seost
- patsiendi suuõõne tervisega.

Parodontiidi jagunemine ja sümptomid:

Kerge (Levis) parodontiit:
- Põletikust haaratud lõualuud on hävinenud alla 30% ehk horisontaalne luukadu on vähem kui 1/3 juurepikkusest.
- Ige veritseb kuid ei pruugi olla taandunud
- Igemetaskute sügavus 4-4,5mm

2) Raske (Gravis) parodontiit:
Haiguse kaugelearenenum vorm ulatuslikumate hamba tugistruktuuride hävinemisega.
- Lõualuud hävinenud 30-50% ehk horisontaalne luukadu rohkem kui 1/3 juurepikkusest
- Igemetaskud võrdsed või sügavamad kui 6mm
- Ige veritseb, igemetaskus mäda
- Hammaste liikuvus 1,2 aste

3) Komplitseeritud periodontiit (Complicata):
- Hamba tugistruktuurid on hävinenud rohkem kui 50%
- Lisaks horisontaalsele luukaole ka vertikaalne luukadu
- Igemetaskud võrdsed või sügavamad kui 7mm
- Suureneud hammaste liikuvus (3 aste)
- Juurepinnad paljastunud
- Esineda võib parodontaal abtsesse.

Diagnoosi võib panna ka sekstantide järgi või ühe hamba kohta

Ravi

Parodontiidi ravi seisneb spetsiifiliste parodontopatogeenide elutegevuse maha surumises. Ravi on individuaalne ja kompleksne ning ka hambakaare erinevates segmentides võib olla raviskeemis erinevusi.

Põhiravi hõlmab endas:

- patsiendi informeerimine (haiguse tekkepõhjused ja tagajärjed, riskifaktorite esiletoomine)
- patsiendi motiveerimine koostööks tervistumise nimel ( selgitatakse miks on hambaid vaja alles hoida, halbadest harjumustest loobuma nõustamine)
- patsiendi insrueerimine (individuaalne hügieeniõpetus, dieedi analüüs, stress).
- igmepealse (supragingivaalse) ja igemealuse (subgingivaalse) kivi eemaldamine ning juurepinna tasandamine ( vajadusel ka kirurgiline ravi);
- kaariese ravi;
- lootusetute hammaste eemaldamine;
- juureravi;
- proteetiline ravi (puuduvate hammaste asendamine alles olevate hammaste ülekoormuse likvideerimiseks)
- hambumuse tasakaalustamine ( valikuline lihvimine, hammaste šiinimine)
- patsiendi poolse omavastutuse tähtsuse selgitamine
- vajadusel määratakse antibakteriaalne ravi, et kõrvaldada ja/või vähendada haigust tekitavate mikroobide hulka ja nende patogeensust.
- antibiootikumide ravi (on soovitav alustada alles siis kui on teada milline bakter põletikku tekitab. Antibiootikume ordineeritakse kroonilise parodontiidi korral sellistele patsientidele, kellel vaatamata korrektsele mehaanilisele ravile ilmneb jätkuv kinnituskudede häving ning neile patsientidele, kellel on parodontiidi tõttu tõusnud palavik või esineb lümfadenopaatia).
Ravimite põhjendamata väljakirjutamine mõjutab oluliselt patsientide tervist ja suurendab ravimiresistentsuse teket.

Vajalikuks võivad osutuda ka:

Sügava igemetasku kaotamiseks igeme rekontureerimine:
- pehmete kudede osas: Gingivektoomia, gingivoplastika, mitmesugused limaskesta lapioperatsioonid
luukoe osas: ostektoomia, osteoplastika
- hambakudede osas: juureresektsioon, hamba hemisektsioon ja odontoplastika

Regeneratiivsed ja rekonstruktiivsed protseduurid: suu limaskesta, igeme, luu ja esteetiliste defektide regeneratsioon ja rekonstruktsioon kasutades juhitud koe regeneratsiooni
- oklusiooni teraapia: hammaste nihutamine, oklusioonipinna valikuline lihvimine, lahastamine
- preproteetiline kirurgia: krooni pikendamine, muko-gingivoplastika
- valikuline hammaste, hambajuurte, implantaatide eemaldamine parima ravitulemuse saamiseks ja ratsionaalseks proteesimiseks
puuduvate hammaste asendamine implantaatidega

Ilma spetsialisti poolt kvaliteetselt teostatud ravita, kasutades ainult põletikuvastaseid loputuslahuseid, hambapastasid või isegi antibiootikumi kuuri läbi tehes põletikuline protsess ei peatu.
Oluline on lõhkuda igemetaskus ja hambapinnal olev hambakatu biofilm ning likvideerida igemetaskud, kus on anaeroobidele soodus kasvukeskkond, selleks et peatada lõualuu edasine hävinemine.

Tuleb toonitada, et paro-ravi annaks tulemusi, on oluline, et patsient hoolitseb oma suuhügieeni eest. Vastasel korral on ravitulemused ajutised.

Kaasaegne paro-ravi on seega ülesehitatud koostööle patsiendi ja hambaravipersonali vahel. Patsiendil on tegelikult kõige tähtsam osa koostööl, kuna tema hoolitseb selle eest, et hambakatt ei tekiks.

Suuhügieen

Hammaste harjamine on levinuim viis hammaste katust puhastamiseks. Ometi ei oska ka paljud täiskasvanud teha seda õigesti. Hea hambahari on tihedate pehmete harjastega (soft) ja lühikese peaga. Hambaharja pea võiks olla pikkusega 3-3,5 cm, mis võimaldab juurdepääsu ka raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse nt purihammaste tagumised küljed. Laste korral on väga oluline, et kasutataks pehmet ja lühikese peaga hambaharja, vastasel juhul vigastatakse õrna iget. Kõva hambahari vigastab igemeid ja hambaid. Eriti kiiresti kuluvad juba paljastunud hambakaelad. Hammaste kaeladele liigse surve avaldamise vältimiseks hoia hambaharja sõrmede vahel nagu pliiatsit.

Hammaste pesemiseks soovitatakse Bass tehnikat s.t hambaharja liigutatakse lühikeste vibreerivate liigutustega edasi-tagasi 2-3 hambal korraga. Harjased on suunatud 45-kraadise nurga all poolviltu igemeääre ja hambakrooni vastu. Samaaegselt puhastavad harjased hästi hambapinda ja masseerivad igemeid. Harjamist on soovitav alustada purihammaste keelepoolsest küljest (liikudes teise poole purihammasteni) ja jätkata purihammaste põsepoolsest küljest (liikudes teise poole purihammasteni) ning lõpetada hambumispinna harjamisega. Kui alustada kergemini ligipääsetavatest kohtadest, võib tagahammaste puhastamine sootuks ununeda. Esihammaste tagant harjates võib harja pöörata püstiasendisse. Hammaste kulumise vältimiseks oleks soovitav iga kord alustada pesemist erinevast purihammaste keelepoolsest küljest. Hoolikas pesemine kestab vähemalt 2-5 minutit. Hammaste pesemise lõpus tuleks ka keelt harjata. Hambaharja tuleb regulaarselt uuendada. Tavaliselt on hambaharja kasutamise aeg umbes 2-3 kuud. Selle aja jooksul kaotab hari elastsuse, harjased deformeeruvad, muutuvad ebaühtlaseks ning hambapind jääb puhastamata.

Hambapastat pannakse harjale hernetera suuruses koguses, mis sülitatakse suust välja alles hammaste pesemise lõppedes. Fluorivaeses piirkonnas on soovitav kasutada profülaktilise toimega fluoriide sisaldavaid hambapastasid ja hammaste harjamise lõpus mitte loputada suud veega, vaid piirduda pasta väljasülitamisega. Sellega tagame hambapinna ja fluorisisaldava hambapasta kontakti pikemaks ajaks.

Hambaid pestakse hommikul ja õhtul, kusjuures õhtust pesemist ei tohiks kunagi unustada. Ainult harjamisest piisab vaid piimahammaste puhastamiseks. Püsiva hammaste harjamisega saab puhtaks vaid osa hambapinnast.

Hambahari ei ulata puhastama hammaste vahesid, sealt tuleb hambakatu eemaldamiseks kasutada abivahendeid: hambaniit, hambatikk või hambavahehari. Kui hambavahesid ei ole varem eelmainitud abivahenditega puhastatud, võivad igemed nende kasutuselevõtmise esimestel päevadel veritseda. Igemepõletik taandub suuhügieeni paranedes.

HAMBANIITI soovitatakse hammaste vahede puhastamiseks kasutada noortel inimestel, kelle:
hambavahesid täidavad terved igemed (papillid)
hambad on tihedalt üksteise vastas
hammaste vahel olevad papillid on pikenenud, paistes või hamba küljest lahti

Hambaniit viiakse ettevaatlikult edasi-tagasi liigutusega hammaste kontaktpinnast läbi. Puhastatakse kummagi hamba pind kuni igemevao põhjani kolme-nelja hõõruva liigutusega. Nii välditakse niidi pääsemist järsult kontaktpinnast igemesse, kus igemesse võib tekkida haav. Puhastus on tõhusam, kui niit on pingul ja hoitakse hamba ümber nurga all nii, et see haaraks hambakaela võimalikult suurelt pinnalt.

Hambatikud sobivad suuremate hammastevahede katust puhastamiseks. Igapäevaseks kasutamiseks olev hambatikk on läbilõikes kolmnurkne. Kasutuselolevad ümmargused, terava otsaga tikud on mõeldud toidujäänuste eemaldamiseks üksikutest hambavahedest. Kolmekandilised hambatikud võivad olla kas pehmest puidust või elastsest plastmassist. Puidust tikk muutub pehmemaks, kui seda eelnevalt süljes niisutada.

Tikuga puhastades toeta kämmal lõualuu vastu. Tikk on õigesti hammaste vahel, kui tiku läbilõikes kolmnurga kand jääb igeme poole ja terav külg läheb hammaste vahele. Tikku liigutatakse hammaste vahel edasi-tagasi 4-5 korda nii, et tikku vahepeal hammaste vahest täielikult ei eemaldata. Ka tikuga suureneb puhastusefekt, kui lisaks paarile edasi-tagasi liigutusele muudame tiku liikumise nurga poolviltuseks, et see haaraks hambakaela võimalikult palju ka hamba keele- ja põsepoolsest küljest.

Hambavahehari. Suurte hambavahede puhastamiseks on parim väikest pudeliharja meenutav hambavahehari.
Hambavaheharja kasutamine on sama lihtne nagu hambatikugi. Hambavaheharjaga puhastades toeta kämmal lõualuu vastu. Vahehari on õigesti hammaste vahel, kui tunned teiselt poolt keelega harja otsa. Harja liigutatakse hammaste vahel edasi-tagasi 4-5 korda nii, et hambavaheharja vahepeal hammaste vahest täielikult ei eemaldata.

Järelkontroll

Patsient, kellel on diagnoositud ja adekvaatselt ravitud parodontiit, vajab igaastast regulaarset kontrolli ja professionaalset hammaste puhastamist, et vältida põletiku retsidiivi ja kindlustada oma hammastega elu pikaks ajaks.

Ravitulemusi säilitava ravi ehk järekontrollide sagedused määratakse individuaalselt olenevad haiguse raskusastmest.
Ravijärgsel aastal on soovitav järelkontrollide skeem: 1kuu - 3k.-6k.-1a - visiitide vaheaegadega.
Edaspidi kõrgenenud parohaiguste riskiga patsiendid ning mõnda üldhaigust põdevad patsiendid 4 x aastas ning motiveeritud ja kõrge omavastustusega patsiendid 2-3x aastas.
Järekontrollide käigus
- hinnatakse patsiendi suuhügieeni
- täpsustatakse parodontoloogiline staatus
- hinnatakse hammaste tervislikku seisundit
- hinnatakse suuhügieeni seisundit ja antakse täiendavaid juhtnööre
- kõrvaldatakse lisandunud riskitegurid (juurepinna puhastamine ladestustest ja poleerimine
- uute kahjustuskollete tuvastamine
- sobiva külastuste vahelise intervalli määramine

Prognoos

Efektiivse raviga saab taastada mõneti luutaskuid ja tõsta luu tihedust.
Kui patsient ei saa õigeaegselt ravi, hävineb alveolaarluu ja ta kaotab ajapikku oma hambad.
Lisaks kliinilisele ravile on oluline patsiendi poolne omavastutus ja koostöö.

Ravitulemust võivad mõjutada:
- süsteemsed haigused
- mitteküllaldane katu kontroll
- anatoomilised iseärasused, mida ei saa muuta
- pulpiit / periodontiit
- tervist kahjustavad harjumused (suitsetamine, tasakaalustamata dieet, jt)
- lootusetute hammaste suhu jätmine
- ravi vähene integreeritus
- patsiendi vähene motiveeritus

Igemehaiguste riskifaktorid:
Diabeet- 2-3 x suurem risk, kui diabeet on kontrolli all on ravi tulemus sarnane tervetele
Suitsetamine- langenud vaste ravile ja sagedamini taastekkiv igemepõletik, millel puuduvad haigusele iseloomulikud tunnused nagu veritsus.
Stress- langeb immuunsüsteemi effektiivsus, mõningate ravimite tarvitamise korral (kortikosteroidid) võib ilmneda pärssiv toime põletikulistesse rakkudesse
Osteoporoos- östrogeeni puudulikkus
Geneetika- geneetiline polümorfism IL-1α ja IL-1β korral on oht raskete parohaiguste vormide tekkeks ja taastekkeks oluliselt suurem
HIV- muutused põletikuliste ja immunoloogiliste rakkude funktsioonis

Viited

http://www.eestiarst.ee/static/files/043/suuoone_mikroobiokoloogia_kroonilise_parodontiidi_puhul.pdf
http://www.igemeravi.ee/artiklid/eestiarst1.pdf
http://www.terviseinfo.ee/et/blogi/1116-sudamenada...
http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file...
http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file...