Laste hammaste tervis › Artiklid suutervisest › Lihtne on jätta hambaarst tööta

Lihtne on jätta hambaarst tööta

 3 häält
Rain UusenRain Uusen
Postimehe ajakirjanik
23.okt. 2013
Järgnevad küsimused on koostanud Postimehe ajakirjanik Rain Uusen, vastab hambaarst Marek Vink. Intervjuu ilmus Postimehe lisalehes Tervis (okt 2013)

Kui mina käisin koolis, oli hambaarst see koletis, kelle juurde saatmisega paha peal lapsi hirmutati. Milline on hambaarsti maine (ja roll) laste (ja lapsevanemate) hulgas nüüd? Kuivõrd erinevad siinkohal arusaamad lastel ja nende vanematel?

Mingeid uuringuid ma Eesti hambaarstide maine kohta pole kohanud, aga päris kindel on, et netikommentaatorite, kelle hulgas leidub kindlasti ka lapsevanemaid, silmis on see tõsiselt halb. Tõenäoliselt aitab sellele kaasa poliitikute otsus, millega on hambaravikulud praktiliselt 100% maksumaksja enda kukile veeretatud. Aga laiemas pildis ingliskeelses maailmas kuulub hambaarstiamet esimese kümne enimväärtustatud ameti hulka. Ka Soomes ollakse õpetajate ja politseinike kõrval austusväärselt kõrgel kohal. Ja veel mäletan, et maine edetabeli lõpetavad kõikjal maailmas ukselt-uksele müüjad ja poliitikud. 

Hambaarsti mittekülastanud lapse arvamuse hambaarstist kujundavad suuresti perekond (ja sõbrad). Näiteks kui ema enne visiiti lapsele sisendab, et “ega hambaarst ei tee haiget” või “täna hammast ei puurita”, siis hakkab laps alateadlikult hambaarsti pelgama. Aga üldiselt tänapäeva lapsed hambaarsti ei karda, sest ega (tervete hammaste korral) selleks ju põhjust pole.

Kui laps pöördub esimest korda hambaarsti poole valutava hambaga, siis ei pruugi ebameeldiva esmakogemuse tõttu meie ameti maine lapse silmis positiivseks kujuneda. Aga et esimene kogemus hambaarstiga meeldivaks kujuneks, võiks last selleks ette valmistada. Selle tarvis oleme Haigekassa rahastatud projekti “Laste hammaste tervis” raames veebilehele kiku.hambaarst.ee valmistanud multifilmi “Juss ja Jass mängivad hambaarsti juures”.

Juss ja Jass mängivad hambaarsti juures



Kas lapsed ja nende vanemad on üldjoontes teadlikud, et kus suunas on profülaktika ja hambaravi tehnoloogiad tegelikult arenenud? Palju neist tehnoloogiatest Eestisse jõuavad? Kas üllatusmomente on palju?

Üllatuslikult tuleb tõdeda, et inimesed (ka ajakirjanikud) tõepoolest ei tea, kuidas hambasse auk tekib. Ekslikult arvatakse, et kaks korda päevas hammaste pesemine ja kord aastas hambakliiniku külastamine hoiab hambad terved. Ei teata, et tegelikkuses on kaaries hambavaenuliku tervisekäitumise tagajärg. Eelkõige siis hambavaenulike toitumisharjumuste tagajärjel suhu kasvatatud “kurja” mikrofloora põhjustatud negatiivsest mineraaliainevahetusest tingitud hammaste lagunemine. 

Moodne süljediagnostika võimaldab mõõta, kui hambavaenulikud ehk happelist keskkonda põhjustavad ja seda taluvad bakterid suus elavad. Selleks on olemas nii digitaalsed mõõteseadmed, kui ka keemilised indikaatorvärvide abil kaarieseriski iseloomustavad abivahendid. Kõrge kaarieseriskiga patsientide väljasõelumisel ja inimeste motiveerimisel oleks selliste kiirtestide kasutamisest kindlasti abi. Kahjuks ei leia tänasel päeval vastavaid teste Haigekassa poolt rahastatud tervishoiuteenuste nimekirjast, seepärast pole need Eestis ka laialt kasutusel.

Profülaktika all peame silmas haiguse ärahoidmist konkreetsete meetmetega. Kaariese ennetamiseks näiteks puhastatakse hambaid vastuvõtul professionaalselt ja kaetakse fluoriidlakiga, et tõsta nende lahustumiskindlust happelises keskkonnas. Aga sellest tähtsamaks tuleb pidada inimeste suutervise teadlikkuse tõstmist, et nad saaksid aru, kuidas hambaauk tekib ja et (kõigil tervetel inimestel) on võimalik kaariesekahjustuse suunda kontrolli all hoida. 

Inimeste suutervise teadmiste parandamisel võiks ideaalis osaleda kogu kliiniku personaalia alates registraatorist ja lõpetades õdedega, aga kahjuks Eestis peaaegu puudub suuhügienistide ametkond, kelle tööülesandeks oleks see tegevus otseselt. Kümmekond entusiastlikku suuhügienisti oleme suutnud haarata projekti Laste hammaste tervis praktilisse elluviimisse.

Kahjuks peab nentima, et selline proaktiivne hambaravi kontseptsioon Eestis veel väga levinud pole. See tähendab, et praktilises töös tegeleme peamiselt tagajärgedega ehk parandame hambaauke ning tegeleme tüsistuste väga kalli raviga. Suuhügienistide koolituse käivitamine ja neile tervishoiuteenuste nimekirja loomine on aga tervishoiupoliitika küsimus, millega lähiajal tegelda.

 

Ka minu tutvusringkonnas leidub inimesi, kes kaitsevad oma põhimõtteid pesta hambaid vaid korra päevas, peale igat söögikorda, hommikul ja õhtul – igaüks on justkui oma hambaterviseusku. Mis on õige?

Ainuõiget vastust pole olemas. Hammaste harjamise puhul pole tähtis selleks kulunud aeg ega kordade arv päevas, vaid hammaste puhastamise kvaliteet. Me peame aru saama, et tähtis on hambad puhastada hambakaelalt igemevaost (altpoolt igemepiiri). Kui selle tegevuse juures ige veritsema hakkab, siis on see märk igemepõletikust, mitte sellest, et liigtugevalt harjatakse. Väiksed veresooned igemekoes on transporditeed, millega toimetatakse kohale antikehasid, et võidelda hambakelal pesitsevate mikroobidega. Kui hambad korralikult ära puhastada, siis järgmisel päeval on igemed juba terved ehk ei veritse hambaid puhastades. 

Samuti peame aru saama, et hambahari ei puhasta hammaste vahelisi kontaktpindasid. Sealt puhastamiseks peame kasutama individuaalselt sobivat abivahendit. Noorematel inimestel on selleks tavaliselt hambaniit, kuid vanematel inimestel osutub tõenäoselt tõhusamaks hambavahehari.

Kui nüüd tagasi tulla kvantiteedi küsimuse juurde, siis on optimaalne hambaid pesta vähemalt kaks korda päevas: hommikuti ja kindlasti õhtul vahetult enne magama minekut. Ja sagedus on oluline selleks, et hambad saaks hambapastast optimaalse sagedusega fluoriidi. Teaduslik tõsiasi on, et hambapasta tähtsaim komponent - fluoriid - on arenenud tööstusriikide hea hambatervise alustala. Selle teadmise valguses soovitan hambapastat kasutada õigesti ehk seda peale hambapesu mitte välja loputada. Teaduslikud uuringud näitavad, et neil, kes hambapasta suust välja loputavad, on rohkem hambaauke.

Kõrge kaarieseriski korral ja tundlike hambakaelte korral võib isegi soovitada enne magaminekut hambapastat näpuga hambkaeltele määrida.

Igihaljale küsimusele, kas hambaid pesta enne või peale sööki, võib lihtsalt vastata: vahet pole. Fluoriidi efekti suurendamiseks tuleks pesta peale söömist. Vahetult happelise toidukorra järel harjates varitseb aga risk kahjustada happesöövituses pehmenenud hambakaelasid. Aga küll organism sel juhul valureaktsiooniga sellest märku annab.


Hammaste pesemisest piisab? Mida te peate patsientidele alatasa meelde tuletama?

Inimestel on kivistunud arusaam, et bakterid meie suus on tingimata vaenlased, keda tuleb mehhaaniliste ja keemiliste vahenditega tappa, aga see ju pole nii. Hammaste harjamine mõjutab kvantiteeti ehk heal juhul vähendab korraks bakterite arvu, aga ei muuda nende kvalitatiivseid omadusi. See tähendab, et hambaid ainult pestes ei ole võimalik hambakaariest kontrollida, vaid peab ka hambasõbralikult toituma ehk suhkrukella põhimõtteid järgima. Ainult selline käitumine kasvatab suhu sõbraliku mittehappelise mikrofloora, mis hambaid ei lahusta ning on samal ajal oluline inimese immuunsüsteemi osa.

Hambad on tähtis puhtaks pesta hoopis südame-veresoonkonna haiguste ärahoidmiseks. Kui hambakaela igemeserva lähedalt puhtaks ei harjata, siis tekib igemepõletik. Sel juhul igemed punetavad ja veritsevasd juba kergel kokkupuutel näiteks hambaharjaga. Kui hambaid ikkagi puhtaks ei harjata, siis kasvavad bakterid hambakaela mööda järjest sügavamale igemetaskusse. Sellist pöördumatut hamba kinnituskudede kahjustust nimetakse parodontiidiks. See põletik käivitab juba tõsise süsteemse põletikukaskaadi, mis kajastub verepildis ja mille tagajärjel tekivad juba süsteemsed elu ohustavad haigused. Tänasel päeval seostatakse parodontiidiga südame-veresoonkonna haiguste (infarkti, insuldi), diabeedi, rasvumise, enneaegse sünnitustegevuse ja teiste haiguste teket.

Põletikus hambakinnituskudede korral võib seda veritsevat haava võrrelda peopesasuuruse lahtise mädase haavaga, kust bakterid vereringesse pääsevad. Nii leitaksegi suurte lubjastunud veresoonte aterosklerootilistest naastudest neidsamu igemetasku patogeene. Kahjuks alahindavad patsiendid ja vahel ka arstid igemete tervist teadmata, et eeskujulik suuhügieen lisab elukaarele tervelt seitse kvaliteetset aastat.


Halva suuhügieeniga kaasnevad haigused ja probleemid

 

Hambaravi on tülikas, kallis ja valus – milline neist väidetest on õige?

Kõik peab paika või siis vastupidi - ükski väide ei pea paika. Kõik on ju suhteline ning sõltub objektiivsetest ja subjektiivsetest asjaoludest. 

Hambaravi iseenesest on muidugi asjatu tüli, sest hambasõbralikult käitudes püsivad hambad ju terved ning neid ravida pole vaja. Teisalt, kui väikelapsel on lutipudelikaariese tagajärjel esihammastest ainult mustad mädanevad tüükad alles, siis on tüli taevani, sest mingit head ravilahendust olemas polegi.

Samamoodi ei ole hambaravi kallis, sest hambasõbralikult käitudes püsivad need ju terved. Aga kui hambad on ikka täiesti käest lastud, siis võib hammaskonna taastamine kujuneda astronoomiliselt kalliks. Lihtne arvutus näitab, et hammaste “ravile” võib elu jooksul kulutada S-klassi Mercedese hinna. Samas on justkui igaühe enda valik, kas sellega sõidab ta ise või hambaarst.

Ka valu kohta kehtib sama põhimõte. Terved hambad ju valukogemust ei paku. Samas pole tänapäevane hambaraviprotseduur kindlasti nii valus kui helges nõukogude lapsepõlves kogetu. Valutustamine on moodsas hambaravis küll elementaarne, aga ebamugavust ja võibolla ka väikest valu tuleb ka tänapäeval taluda.



Milline tundub hambaarsti jaoks normaale vanus, kui laps peab hambaid juba ravima tulema? On see paratamatus, et mida kasutad, see läheb ka katki?

Kõik inimesed on hambasõbralikult käitudes võimelised oma hambad terved hoidma kogu elukaare jooksull. Lapse tervise eest hoolitseb ja vastutab muidugi lapsevanem või hooldaja. 
Selle teadmise valguses tundub kogu küsimus muidugi kohatu ja kurvaks teeb, et kahjuks niimoodi inimesed just mõtlevadki.

Ehk siis veelkord - hambaid ei pea ravima, vaid need on võimalik terved hoida. Hambaarste poleks pooltki nii palju tarvis, kui meil toimiks tõhus hambahaiguste ennetustegevus, mida viiksid ellu suuhügienistid. Arsti abi aga vajataks näiteks vaid traumade puhul ja ka ortodontilise ravi vajadus tõenäoliselt järjest kasvab.

WHO andmetel sõltub tervis ainult 10% ulatuses arstiabist, umbes 30% on nii ümbritseva keskkonna kui ka geneetika osakaal, aga enamus ehk siis 40% tuleneb meie käitumisest. Just elanikkonna terviseteadlikkust parandades suudame terved püsida.

Keskkonna riskide hulgas on ka sotsiaal-majanduslik taust. Arenenud riikides on jõukamal ja haritumal elanikkonnal hambad tervemad. Meil, võrdsustavalt vaesest ühiskonnakorraldusest tulnutele, on sarnane pilt esimese põlvkonna jooksul samuti välja kujunenud.

Ideaalis võiksime ka 10% päriliku eelsoodumusega patsiendid näiteks geenitestidega välja sõeluda ja siis neid vastavalt proaktiivselt kohelda. Tavaelus ajame tihti segi geneetilise ja perekondliku soodumuse. Viimase all pean ma silmas vanematelt lapsele kandunud ebatervislike harjumuste põhjustet haigestumist. Viimase taustal on sageli ka vaesus ja vähene haridus..

Aga kui nüüd küsimuse alguse juurde tagasi tulla, siis õige aeg on hammastega tegelda kohe, kui need suhu lõikuvad. Projekti Laste hammaste tervis raames oleme noorele lapsevanemale koostanud bukleti “Lapse suu on pere peegel”, millega oleme loodetavasti varustanud pea kõik pereõdede vastuvõtud, kes neid siis umbes poole-aastaste titade vanematele õpetussõnade saatel jagavad. Tuletamaks neile meelde, et auk hambasse tekib kohe, kui hammas on suhu lõikub. Ja nüüd on ainult tasakaalu küsimus, kas sellele augule antakse aega paraneda või kasvab see suuremaks, kuni seda ka silmaga näha on. Ehk päevakorral on seesama suhkrukella küsimus.


Kui väga üldistada ja vaadata noorte hambaid USAs, siis meie naeratused ikka kahvatuvad ja muudavad kurvaks. Miks selline erinevus?

See on järjekordne tõestus sellest, et hambahaigust saab edukalt ennetada ja kontrolli all hoida, kui sellega tõsiselt tegeldakse. Toon näiteks USA Washingtoni osariigi, kus 5600 hambaarsti kohta on 4900 suuhügienisti, kellest viimased tegelevad enamasti tervisedendamisega. Eestis on hambaarste umbes 1200 ja hügieniste alla 30. Ehk suutervisedendus, sealhulgas elanikkonnale haiguse põhjuste teadvustamine ja motiveerimne, mis aitab kaariesehaigust kontrolli all hoida, on lapsekingades ja peamiselt tegeldakse sümptomaatilise raviga ehk tulekahju kustutamisega. See on muidugi meie kivinenud mõttemustritest mõjutet vildaka tervisepoliitika küsimus.

 

Mis on hambaprobleemide ennetamise kuldsed reeglid?

Reeglid-reeglid... Kes neist hoolib? Kogemus ju näitab, et käsud ja keelud tegelikult ei tööta, kui sisimas ei taheta muutuda. Loodan, et siin loksutab hoopis kapitalistlik majanduslik nõudmise-pakkumise vahekord elu paika. Tegelikult on ju kõigile odavam probleeme ennetada. Praegu rahastatakse 99% sümptomaatilist tagajärgede ravi, sest põhjuslikku ehk proaktiivselt ennetavat ravi ei osata nõuda.

Loodetavasti tekib eelneva jutu läbi lugenutel taipamine ja siis soov oma terviskäitumist muuta. Aga et muutust suuremas pildis ellu kutsuda, peame proovima mõjutada ka ümbritsevate kaaskondlaste mõttemustrit. Mis võimalusi meil selleks oleks?

Alustame näiteks suuhügienistide järgi nõudluse tekitamisega. Me ju kõik soovime, et selle ametkonna esindajad meie endi ja meie laste suutervise hoidmisega tegeleks. Nõuame siis valimiste järel poliitikutelt, et valitsusleppe ilusatelt sõnadelt terviseedendamise prioriteetsuselt ka tegudele üle mindaks. Hambaarstide liit saab siin aidata ajakirjandusel probleemi lahti rääkida.

Kui inimesele on tekkinud viimase kolme aasta jooksul uus hambaauk, siis on ta kaariesehaige. Selle asemel, et pidevalt lasta uusi täidisi järjest suurenevatesse hambaaukudesse asetada, nõuame ka oma hambaarstilt, et ta aitaks Teil kaariesehaiguse põhjuse välja selgitada ja selle kontrolli alla võtta.

Nõuame poliitikutelt, et suutervis ei oleks muust meditsiinist jõuga välja tõstetud. Pole mingit põhjust suuhaiguste ravi teistmoodi rahastada kui teisi, sest kõik siin looduses on omavahel seotud.

Nõuame, et suutervist peetaks nii tähtsaks, et Tervise Arengu Instituudi juures oleks vähemalt üks suutervisedendust ja vastavat poliitikat koordineeriv spetsialist.

Ja vaatame nõudlikult peeglisse, kas me ka ise oma tervisest hoolime. Lihtne on jätta hambaarst tööta.

Sarnaste märksõnadega Otsi: hammaste tervis Jänku Juss KKK Marek Vink suuhügieen
Terje Altosaar, suuhügienist
koostas Terje Altosaar
Projekt: Laste hammaste tervis 2013
20.märts 2013
Marek Vink
04.aug. 2013
koostas Terje Altosaar
04.aug. 2013
koostas Terje Altosaar
17.dets. 2013
Laili Lutsar-Jänes

ADMIN
© 2010-2015 | Haigekassa projekt nr 2-21/20